näha.
Ma ajan end toolil sirgu ja võtan lonksu vett, surudes sõrmed peenikese klaasi ümber; kõik peale väikese sõrme, sest see jätab minust rikkama – või vähemalt ülbema – mulje. Tükk aega jälgin ma, kuidas külastajad tulevad ja lähevad, kuulan nende mõttetuid vestlusi ja üritan välja nuputada, kas mõned neist paaridest – ja kui, siis millised – jõuavad sel nädalavahetusel Hamburgi villasse, kus pistavad taskusse hunniku raha selle eest, et lasevad Hamburgil pealt vaadata, kuidas nad kepivad.
Siis heidan pilgu purpurpunasele lilleseadele laua keskel asuvas väikeses klaasvaasis. Ma võtan käekotist mobiili, teesklen numbri valimist ja asetan selle siis kõrva äärde, et keegi ei arvaks, nagu räägiks ma iseendaga.
„See sõnum on Arthur Hamburgile,” ütlen ma vaikse häälega, kummardudes pisut ettepoole, et mu hääl kanduks lilleseadesse peidetud mikrofoni. „Sa kindlasti mäletad mind? Izabel Seyfried. Pole ammu näinud, kas pole?”
Ettevaatlikult heidan ma pilgu enda ümber, oodates turskeid relvadega tüüpe minu poole sööstmas.
„Ma pole siin üksinda,” jätkan ma. „Seega ära mõtlegi mingi lollusega lagedale tulla. Ma tahan sinuga rääkida.”
Ma kõõritan üles rõdukorruse poole ning üritan aimu saada, kus ta võiks olla – kui ta üldse siin kuskil on. Mööduvad mõned pingelised hetked. Just siis, kui ma hakkan arvama, et see õhtu on raisku läinud ja et olen ikkagi üksnes iseendaga rääkinud, märkan rõdukorruse lõunapoolse väljapääsu juures liikumist. Mu süda hakkab kiiresti taguma, kui pikk tume kuju varjust välja astub ja trepist alla tuleb.
Ma mäletan seda laiaõlgset halliseguste juuste ja lõualohuga meest. See on restorani juhataja Willem Stephens, keda ma olen siin juba korra kohanud.
Ta astub minu laua juurde ning ta nägu ei reeda tundevirvendustki. Ta suured käed on ees kokku pandud, selg sirge ja tugev lõug kindlalt paigal.
„Tere õhtust, preili Seyfried.” Ta hääl on madal ja kurjakuulutav. „Kas tohib küsida, kus teie omanik on?”
Ta kõrgub minu kohal ja ma muigan ning võtan veeklaasist ükskõikselt lonksukese, asetades klaasi seejärel aeglaselt lauale. Kõik minu sees kisendab, kui rumal ma olen siia tulles olnud, aga kuigi ma tean, et see on tõsi, ei hooli ma sellest. See, mis mind sisemuses värisema paneb, pole mitte hirm, vaid adrenaliin.
„Victor Faust pole minu omanik,” ütlen ma rahulikult. „Aga ta on läheduses. Siin kuskil.” Õrn kaval naeratus ilmub mu huultele.
Stephensi silmad libisevad kiirelt üle restorani, enne kui ta mulle uuesti otsa vaatab.
„Miks sa siin oled?” küsib ta, loobudes oma üliviisakast maneerist.
„Mul on vaja Arthur Hamburgiga äriasju arutada,” ütlen ma enesekindlalt. „See on tema huvides, et ta minuga eraviisiliselt kohtuks. Siin. Täna. Eelistatavalt kohe.”
Ma võtan veel ühe lonksu.
Ma näen, kuidas Stephensi kõrisõlm ja tugev lõug liigahtavad ning kuidas ta hambad kokku surub. Ta heidab pilgu üles, sinnapoole, kust ta just tuli, ja ma märkan, et tema vasakus kõrvas on tilluke must seadeldis. Paistab, nagu kuulaks ta kedagi endaga rääkimas. Ma pakun, et Hamburgi.
Ta vaatab mulle uuesti otsa, tumedates silmades külm ja vihkav pilk, kuid ta näoilme püsib sama veatult tundetu nagu Victoril.
Ta parem käsi tõuseb, kui ta selle mulle ulatab. „Siitkaudu,” ütleb ta ja alles siis, kui ma püsti tõusen, langevad ta mõlemad käed taas külgedele.
Ma järgnen Stephensile restorani rõdukorrusele.
Ja ees ootab kas minu esimene õhtu tapjana või mu viimane õhtu elavana.
NELJAS PEATÜKK
„Kui sa mind puudutad,” ütlen ma Hamburgi toa ukse taga seisvale ülikonnas turvamehele, „siis pistan ma su munad hakklihamasinasse.”
Turvamehe sõõrmed lähevad puhevile ja ta vaatab Stephensile otsa.
„Sa palusid kokkusaamist härra Hamburgiga,” ütleb Stephens minu selja taga. „See on igati normaalne, et sind enne sisse lubamist läbi otsitakse, et näha ega sul relvi kaasas pole.”
Kuradi kurat!
Rahu. Säilita rahu. Tee seda, mida Izabel teeks.
Ma hingan sügavalt sisse ja põrnitsen neid mõlemaid ähvardavalt. Siis viskan ma oma väikese musta käekoti turvamehele. Kott tabab teda rindu ja ta püüab selle kinni.
„On vist üsna selge, et ma ei saaks sellise kleidi alla mingit relva peita, kui ma just seda oma vittu toppinud ei ole,” kähvan ma, vaadates Stephensi poole. „Mu püstol on käekotis. Aga ärge isegi mõelge mind puudutada…”
„Laske ta sisse.” Ukselt kõlab tuttav hääl.
See on Hamburg, sama pekine ja groteskne kui varem, seljas hiigelsuur ülikond, mille nööbid ähvardavad lahti karata, kui ta liiga sügavalt sisse hingab.
Ma irvitan mind mõrvarliku pilguga põrnitsevale turvamehele. Seda pilku ma tean, olen sellega üsna lähedalt tuttav. Ta võtab mu käekotist püstoli välja ja ulatab koti siis mulle tagasi.
„Härra Hamburg,” ütleb Stephens. „Ma peaksin teie juurde jääma.”
Hamburg raputab pead, nii et lõualott väriseb. „Ei, hoia sina restoranil silma peal. Need inimesed pole siin selleks, et mulle otsa peale teha, nad poleks sellisel juhul nii silmatorkavad. Minuga on kõik hästi.”
„Las vähemalt Marion jääb ukse juurde,” soovitab Stephens turvamehele pilku heites.
„Jah,” nõustub Hamburg. „Jää sina siia ja vaata, et keegi meie…” – ta vaatab mind külma pilguga – „kohtumist ei segaks, kui ma just ise vahelesegamist ei palu. Kui sa pole minu häält minuti jooksul kuulnud, astu tuppa. Lihtsalt ettevaatuse mõttes muidugi.”
Ta vaatab mind ja muigab.
„Muidugi,” kordan ma ja muigan samuti.
Hamburg astub ukseavalt eest ja juhatab mind kutsuva käeviipega sisse.
„Ma arvasin, et see asi on lõppenud, preili Seyfried.”
Ta paneb ukse kinni.
„Istuge,” jätkab ta.
Tuba on küllaltki suur, ümmarguse kuju ja siledate ühtlaste seintega. Suure kivist kamina kohal ripub tohututes klaasist raamides mitu suurt maali, mis tunduvad kujutavat piiblistseene ning millele altpoolt kiirgab valgust nagu prožektoritest. Üldine valgustus on hämaravõitu nagu ka restoranis ja siin lõhnab viiruki või muskuse-lavendlilõhnalise õli järele. Minust vasakule jäävast kaugemast seinast viib avatud uks teise tuppa, mille seintelt kiirgab vastu teleriekraanide sinakashalli valgust. Ma astun Hamburgi laua ääres seisva kõrge leeniga nahktooli poole ja heidan kiire pilgu väikesesse tuppa. Täpselt, nagu ma arvasin. Ekraanidelt on näha restorani laudasid.
Hamburg suleb ka selle toa ukse.
„Ei, see asi pole kaugeltki lõppenud,” vastan ma lõpuks.
Ma panen jala üle põlve ja istun sirge seljaga, lõug enesekindlalt ette lükatud ja silmad Hamburgile suunatud, kui ta läbi toa minu poole astub. Ma sikutan kleidiserva üle reie külge kinnitatud noatupe. Käekott on mul süles.
„Te võtsite minult juba mu abikaasa.” Ta hääles on põlgusenoot. „Kas sellest teie arvates veel ei piisanud?”
„Kahjuks mitte.” Ma naeratan salakavalalt. „Kas sellest ei piisanud, et sina ja su naine võtsite elu ühelt inimeselt? Ei piisanud,” vastan ma tema eest. „Te võtsite elu päris paljudelt.”
Hamburg hammustab põske ja istub oma laua taha, näoga minu poole. Ta asetab oma singitaolised käed enda ette mahagonist lauaplaadile. Ma näen, kui väga ta tahaks mulle siinsamas otsa peale teha. Aga ta ei tee seda, sest usub, et ma pole üksinda. Ükski terve mõistusega inimene