Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Elin Toona Gottschalk

Eestis olid juba venelased sees. Vanaema ei saanud vaatamata abile veoautokasti ronimisega hakkama ning tal lubati istuda juhi kõrvale kabiini. Mina istusin tema süles. Ema liitus teiste põgenikega taga kastis.

      Ema oli meil keelanud pärast hüvastijätmist tagasi vaadata. Aga ma pidin seda ikkagi tegema. Tädi Alma toetus vastu väravaposti, nagu oleks ta sellega kokku kasvanud, ta parem käsi viipas nagu surnud puu kõverik oks.

      Kui veoautolt maha ronisime, läksime randa. Ema tassis suurt pampu ja oma kohvrit. Vanaemal oli käes „armsa Ärni” pamp ja turukott. Minul olid käes mu väike kompsuke ja potu. Kui me vanaemaga jalutamas käisime, lubas vanaema mul kükitada ning uurida huvitavaid kive ja lilli. Nüüd nägin üle luidete ja läbi rannarohu kõndides igasugu huvitavaid asju ning oleksin kummardunud neid uurima, aga ema oli kannatamatu ja sundis meid edasi minema.

      „Liikuge!” Vanaema põrkas mulle otsa. Kogu see ärevus jõudis päriselt kohale siis, kui vanaema mind käsivarrest sikutas ja sosistas: „Ära ärrita ema. Tee, nagu ta ütleb.” Siis kordas ta ema sõnu: „Tagasi vaadata ei tohi!”

      Jõudsime randa ning ema jättis meid varemeis kindluse paksu müüri varju ootama. Ta läks otsima paati, kus oleks ruumi kolmele inimesele. Teadsin, et vanaema oli andnud emale õiguse öelda meile, mida teha, aga ma polnud harjunud sellise tempoga, sellega, kuidas ema vastutuse enda peale võttis ja nüüd meid kamandama asus. Oma lotendavates pükstes, kalurikampsunis ja mütsi alla topitud juustega nägi ta nüüd tõesti välja nagu ehtne juht, kuid selline, keda võis näha venelaste plakatitel, vasar ühes ja sirp teises käes. Selle asemel, et tippida ringi kõrgetel kontsadel ning klaassilmade ja irevil hammastega karusnahkades, toetas ema nüüd jalad tugevasti maha. Ma nägin koguni pealt, kuidas ta lõikas hõberebasel pea ja käpad maha, et teha nahast Mariale ase, enne kui ta nuku kohvrisse pani. Koledast elukast oli nüüd saanud tavaline krae. Ja paras talle!

      Nõnda jälgisin ema uhkusega, kui ta üle luidete kõndis, kindlameelselt inimesi kõnetas, tõsiselt vestles ja kätega vehkis. Ta oli endiselt näitleja, aga roll oli teine.

      Ema tuli peagi tagasi ja ütles, et kõik on valmis. Ta oli leidnud paadi, mis pidi meid Rootsi viima, ja kellegi mahajäetud aiast arbuusi.

      Oli veel küllalt aega see ära süüa.

      „Anna nuga,” ütles ema vanaemale kätt välja sirutades.

      Aga nuga meil ei olnud.

      „Mis? Ei ole nuga?” Ema oli algul justkui tummaks löödud, siis asus pampe laiali kiskuma. „Mida sa tahad sellega öelda, et meil pole nuga?” Ta sikutas „armsa Ärni” pambu kinnitraageldatud nurga lahti, et pambu sisu näha.

      „Paber? Uskumatu! Paber! Kõik, mis sa kokku pakkisid, on vaid paber!” Ta lõi enesele käega otsaette ja pistis nuuksuma. Olin ema varemgi nutmas näinud, aga mitte sel kombel. Ema nuttis ja peksis rusikatega riiet, mis oli tegelikult tema isa suurrätt. Vanaema üritas ema rahustada, aga ema oli lohutamatu. Kui pisted poleks olnud nii kõvasti paigas, oleks ema kogu pambu laiali rebinud.

      Mul olid pakkimine ja „armsa Ärni” voodile laotatud suurrätt hästi meeles. Teine, meie vanast hobusetekist ja punasest heegeldatud tekist kokku õmmeldud pamp oli täis rõivaid ja voodipesu (tädi Alma kasutamata kaasavara). Kõik muu oli suures turukotis. Kott kolises ja kõlises, sest kõige muu keskel oli suur alumiiniumpott, täis väiksemaid asju: tikke, küünlaid ja käterätte, lisaks veel portselantass, mida me hiljem hakkasime kutsuma meie Dresdeni portselaniks. Vanaema oli kaasa võtnud ka kaks raamatut minuga lugemiseks: „Jeesuse noorpõlve” ja Taani kokaraamatu. Peale selle olid kaasas vanaisa luuletused.

      Ema nutt ajas mu endast välja. Iga kord, kui nägin ema nutmas, oli juhtumas midagi kohutavat. Valmistusin kuhugi hüppama või peitu pugema, nagu ema oli õpetanud. Viimaks tõstis ema pea, võttis eest prillid (mida ta oli viimasel ajal hakanud kogu aeg kandma) ja ütles: „Olgu! Aitab!” Ta ajas end sirgu ja vaatas ringi.

      „No näe! Siin ongi see mees, kes lubas meid üle viia,” hüüdis ta, minnes mehele poolele teele vastu ning naeratades, nagu poleks ta kunagi oma elus hüsteeriliselt nutnud.

      Minu viimane pilt Eestist sisaldas mööblikuhjasid, lapsevankreid, jalgrattaid, kärusid, madratseid, patju ja avatud kohvreid, mille sisu vedeles rohus ja liival. Keegi vanadaam istus madratsil, padjad ümberringi, ja hoidis süles suurt kella. Ta oli keeldunud kellata teele minemast ja oli nüüd siia maha jäetud. Just siis, kui mõtlesin, et olen selleks päevaks küllalt näinud, märkasin üht pisikesel öökapil istuvat kassi, kes seal end pesi. See polnud küll Tondu, aga oleks võinud olla.

      Veel neli aastat hiljem sõnelesid ema ja vanaema seeüle, mis tol päeval sai kaasa pakitud. Ka Inglismaal vaidlesid nad ikka veel selle üle. See päev seal rannas oli pöördepunkt ema ja vanaema suhetes. Meie „armast Ärnit” rinnale surudes tahtis vanaema öelda, et abikaasa vaim kas tuleb meiega või siis jääb ka tema siia maha.

      Ja nüüd, viiskümmend kuus aastat hiljem, sai kõigest, mida „armsa Ärni” pamp sisaldas, vanaema eluloo alus. Tol päeval 1944. aastal oli vanaema pakkinud asju aastaks 2000.

      4. peatükk

      KADUNUD PARADIIS

23.–25. september 1944

      Paat oli rahvast täis. Täiskasvanud istusid külgedel ja pagas oli keskel. Mina olin seal, kus pagas, vanaema jalgade juures, klammerdudes ühe käega kompsu ja teise käega vanaema mantlihõlma külge. Ema oli koos meestega paadi ninas. Eespool paistsid tumedad tormipilved. Selja tagant kuulsime valje pauke ja plahvatusi. Torm tõstis tuult ning meie kohal hakkasid lendlema vahutordid, paat aga aina kerkis ja vajus tohututel lainetel. Olin valmis haarama vanaema jalast või mantlist, et oleksime koos, kui üle parda kukume.