aitasid meestel vammused seljast, villased mütsid peast ja sallid kaelast. Mehed tulid tuppa ettevaatlikult, ise küürus, kas sellepärast, et lagi oli madal, või sellepärast, et olid külmast kanged. Nad olid habemes ja karmi olemisega. Vanematel meestel olid habe ja juuksed hallid. Suuremal osal olid seljas räbaldunud vammused ja kampsunid ning jalas lapitud püksid. Nooremate meeste habe oli ajamata ja silmad aukus. Kõigi näod punetasid külmast. Jälgisin neid huviga. Ainsad mehed, keda olin senini lähedalt näinud, olid härra Peterson ja näitlejad. Ja muidugi isa, aga tema oli harva enda nägu.
Naised kandsid meestele toitu ette, kuni kõik oli otsas. Siis istusid nad nende juurde, tõmmates toole lähemale, kui pingi peale enam ei mahtunud. Kuna ma ühtki neist meestest ei tundnud, läksin meie nurka ootama, et vanaema jälle minu seltsi tuleks. Küünlad oli nüüd asendatud petrooleumilampidega, mis heitsid seintele ja lakke pikki varje. Kardinad olid tihedasti ette tõmmatud. Laua taga istujad vestlesid sosinal. Kobaras koos istujate hääled sulasid kokku pidevaks üminaks, mis viimaks hajus ja ma uinusin magama. Kui ärkasin, olid mehed läinud ning leivapätsid kaasa võtnud.
Ühel päeval olid naised jälle köögis ja küpsetasid leiba, kui mehed äkki päise päeva aegu metsast tagasi tulid, kaasas ämbritäied kasemahla. Neid tervitati rõõmuga ja kõik asusid kasemahla jooma. Minagi lipsasin nende kannul tuppa, et leiba ja kasemahla saada.
„Kao välja!” hüüdis keegi. Mind aeti minema.
Ma polnud harjunud, et minuga karmilt kõneldakse, nõnda läksin vanaema otsima. Oli päikesepaisteline päev. Lumi sulas. Leidsin sulava jääkupli alt kimbu õide puhkenud lumikellukesi. Päike paistis läbi peente jääkristallide ja valgustas hapraid õielehti, rohelisi varsi ja musta kuldselt küütlevat mulda. Taevast nõrgus külma kulda. Kükitasin seal hulk aega, kuni viimaks vanaema minu kõrvale ilmus.
„Näe, siin sa oledki,” ütles ta. „Otsisin sind igalt poolt.”
Olin tüdinud. Mõnikord tulid naised köögist tuppa, tõmbasid järi lähemale ja kiikasid murelikult aknast välja.
Kui nad tagasi kööki läksid, tõmbasin samuti järi akna juurde, lootes näha midagi huvitavat, aga ei näinud midagi – ainult õue ja päevinäinud kõrvalhooneid, osalt kokku kukkunud aita, tühje kuure ja longuvajunud traataeda. Aia taga oli raba, mida kirjasid mustavad veeloigud ja sellesama pruunika rohu tutid, mille otsa olime siia tulles üha komistanud. Loomi talus ei olnud, ainult kanad. Aga selle asemel, et neid õuele nokkima lasta, hoiti neid köögiukse kõrval kanalas kinni. Aeg-ajalt tiriti sealt sulekeerises üks välja ja siis saime kanasuppi. Koerakuudi juures eesukse kõrval oli ketis kaks koera. Öösel kuulsin nende kettide kõlinat, kui nad seal edasitagasi saalisid.
Ühel õhtul nägin mehi hanereas saabumas, õlal riistapuud, mida pidasin labidateks. Ka neil oli kaasas koer, saksa lambakoer. Mehed toetasid labidad seina najale ja kraapisid saapatallad porist puhtaks. Asja lähemalt uurides sain aru, et need polnud labidad, vaid püssid. Koer jäi välja ukse juurde. Ta lebas seal vaikselt, kuid urises iga kord, kui keegi eemal tee peal liikus. Teed meie juurest näha ei olnud, aga küllap koer teadis paremini: ta ajas end püsti ja ta kuklakarvad läksid turri. Mul oli meeles, kuidas üks koer mulle selga kargas, kui olin kaheaastane, ja ma ei läinud enam kunagi ühegi koera ligi.
Ainus koht, kus ma end turvaliselt tundsin, oli lauaalune. Maani ulatuv laudlina oli nagu kaitsev telk, mis varjas mind selle eest, mida kõik paistsid kartvat. Ma ei teadnud, mis see on, aga nad aina rääkisid kellestki või millestki, mis oli siin käinud varem ja pidi tagasi tulema. Kellestki, keda kutsuti NKVD-ks. Too NKVD oli ühes talus käinud ja seal elava perekonna käed köögilaua külge naelutanud, asetanud siis keset lauda kannu piima ja jäänud välja ootama, et pereisa kuuleks oma naise ja laste karjeid. Perenaine oli end lahti kiskunud, et lapsi toita, ja verest tühjaks jooksnud. Teises talus olid nad rebinud tite ema käte vahelt ja löönud selle pea vastu seina puruks.
Laual oli kolm kannu. Sinine ja kaks valget. Valges kannus oli piim, ülejäänud kahes mahl. Ja meil olid kummutisahtlis nood kaks vastsündinut. Ma lootsin, et kui NKVD tuleb, arvab ta, et tited on tited, mitte leivapätsid, ega viruta neid vastu seina.
Vanaema küünitas ühtelugu alla, andmaks mulle märku, et on lähedal.
„Pidage meeles, et siin on lapsi,” hoiatas ta vestlevaid inimesi, kuid asjata. Ega tal polnudki mind ju kusagile eemale saata. Ja ma poleks läinudki, püsisin vanaema jalgade juures. Tundsin puudust Tondust. Hoolimata meie sagedastest arvamuste lahkuminekutest, oli Tondu olnud alati käepärast, kui mul läks pea alla karvapatja tarvis. Tolles talus olid mul ainult vanaema sussid.
Too naine oli rääkinud NKVD tegevusest ja hävituspataljonidest, mis moodustati 1941. aastal, et võidelda Nõukogude võimu vastastega. Pataljonide peamiseks sihtmärgiks olid arreteerimise või sõjaväkke võtmise eest metsadesse põgenenud mehed. Metsades ja soodes elasid väikesed ja suuremad inimeste grupid. Neid mehi kutsuti metsavendadeks. Mõnikord jäi nende naispere tallu elama, et mehi salaja toita. Ma usun, et just nõnda oli lugu tolle taluga, kus meie peatusime. Seekord aga ei vältinud mehed Nõukogude vägesid, vaid taganevaid sakslasi, kes samuti mehi jahtisid ja noori poisse Saksa Luftwaffesse ajasid.
Läksime Haapsallu tagasi. Nüüd olid ainsad promenaadil liikujad lühemat teed otsiv tavaline linnarahvas või poisikesed, kes lõhkusid mudapargaseid, mis polnud veel põhja vajunud. Mudaravila oli suletud.
Ema oli Tallinnas ja läkitas meile meeleheitlikke kirju, väljendades kahtlust, kas ta meid üldse enam kunagi näeb. Ta ütles vanaemale, et kuulab Soome raadiot. Venelased pidasid Läti piiril lahinguid. Kirjades oli alati ka eriläkitus mulle: „Ole vapper tüdruk!” Kui ema meiega oli, ei tundnud ma teda peaaegu ära. Enam ei olnud ta Lumekuninganna, vaid tavaline naine tavalistes rõivastes, sall pea ümber mässitud. Ta sammus toas edasitagasi ja suitsetas kohutava lõhnaga sigarette, mida ta kutsus mahorkaks. Minuga ta peaaegu ei rääkinudki. Ta luges lakkamatult, hoides raamatut oma konisid tuubil täis tuhatoosi kohal. Ta sõi ühe käega ja keeras teisega raamatu lehti. Mind hämmastas, kust ta teab, kuhu kahvel torgata. Mul kästi teda mitte häirida.
Käsku „mitte häirida ema” oli minusse tambitud juba nii kaua, et viimaks ma plahvatasin. Ühel õhtupoolikul ma lihtsalt kõndisin tema tuppa sisse. Ema tõstis raamatu kohalt ehmunult pea. Enne kui ta jõudis mu peale karjuma hakata, näitasin talle keelt ja oma paljast tagumikku. Ootasin, et nüüd saan peksa, aga seda ei juhtunud. Ema pani lihtsalt raamatu kinni ja läks toast välja. Järgmisel päeval sõitis ta tagasi Tallinna.
Ema oli teatrist lõplikult ära tulnud. Ta oli Marga õe Hilda abiga saanud enesele audiitori koha ühes Philips Electricaliga seotud firmas. Firma nimi oli Oranje.
Niipea kui ema oli ära sõitnud, läksin mädarõikamaale oma „pisikeste inimeste” juurde neid noomima, et nad olid solvavalt käitunud. „Näete siis!” Aga neil ei olnud isegi mitte häbi.
Ema ja isa abielu oli sisuliselt läbi. Kui Marga meile külla tuli, kuulsin, kuidas ta emale rääkis, et tema ema, too ämmaemand, oli aidanud ilmale isa poja teatriorkestri viiuldajaga. Kui isa ütles, et tal ei ole enam tütart, tahtis ta sellega öelda, et ei kuulu enam meie perekonda.
Venelased tulid tagasi. Keegi ei olnud unustanud 1941. aasta küüditamist ja muid õudusi, millele oli lõpu teinud Saksa okupatsioon.
Jõudsin koju ja nägin köögis istumas kaht õde Andersoni teiselt poolt tänavat. Nad lõpetasid jutu, kui ma kööki astusin. Tädi Alma vaatas mulle teraval pilgul otsa ja ütles: „Mine korja väheke tilli.” Kui ma tilliga tagasi jõudsin, jätsid õed parajasti hüvasti. Nad kavatsesid Rootsi minna ja jätsid oma majavõtmed meile.
Ema elas nüüd jälle meiega, kuid minu jaoks ei jätkunud tal endiselt aega. Aga selleks ajaks olin otsustanud, et ega mina temaga ka ei mängi, isegi kui ta mind paluks.
Me polnud kaua aega näinud Viljat ja tema ema, ja ma tundsin Viljast puudust. Mul oli veel üks sõber, Moonika, aga Viljaga oli lõbusam. Vilja oli minust pikem ja võis seista mere ääres madalas vees, ilma et aluspüksid oleksid märjaks saanud. Olime tahtnud pardipoegi kätte saada, aga emapardil õnnestus alati neid meie keppide ulatusest eemal hoida. Kui ma vanaemalt pärisin, miks Vilja