käigus toimus pööre 27. jaanuaril 1944, kui murti Leningradi blokaad.
Kühler 5 oli targalt otsustanud, et peab tagasi tõmbuma, muidu jääb ta mõlemalt tiivalt peale tungivate Nõukogude vägede vahele lõksu. Nõnda korraldas ta organiseeritud taganemise Eesti ja Läti piirile.
1944. aasta märtsis asusid Nõukogude väed Eestit tõsiselt pommitama.
Oli taas kevad. Tundus, et me elasime nagu talveunes karud, kuni aiapostid enam pakases ei paukunud ja lahe valgele avarusele hakkas tekkima silmapiir.
Lumi oli alles maas, jääpurikad tilkusid räästas ja puust plangud puukuuri pääsemiseks olid valmis pandud ajaks, mil saabub sula. Meie kelder oli juba vett täis ja päikegi oli hakanud end mõnel päeval näitama läbi mereudu, justkui tahtes veenduda, kas on ikka õige paistma hakata.
Oli hommik nagu iga teinegi, ainult et tädi Alma tuli kelku järel vedades kuurist. Juba täiesti riides vanaema pakkis rõivaid väikesesse kohvrisse. Ta oli juba kuhjanud köögiasju lähedal seisvasse punutud korvi. Kui ta mind nägi, tõusis ta püsti, viis mu tagasi magamistuppa ja pani mulle õueriided selga. Ma ei saanud enne lihavõtteid peaaegu kunagi välja. Aga praegu oli alles märts.
Kohver pandi kelgu peale ja siis asusime teele, mitte Rootsi turule ega piimapoe juurde, vaid mööda peatänavat, mis viis Haapsalust välja. Vanaema tassis toidukorvi ja piimamannergut. Alma sikutas kelku. Mina istusin kohvri peal. Minu ülesanne oli passida, et kohver maha ei kukuks.
Me läksime mõnda aega mööda Haapsalu–Tallinna maanteed, siis pöördusime aga kõrvalteele, millest lõpuks sai kitsas rada lumevallide vahel. Maju oli siin harvemini, peamiselt kulges meie tee põldude, rabade ja kuivanud rohupuhmastega pikitud külmunud maalappide vahel.
Haapsalu ümber leidus palju ohtlikke rabasid ja põhjatuid soid. Suvel rääkisid turunaised ikka, kuidas mõni võõras astus teelt kõrvale ja uppus sohu. Ka metsad olid täis ohte. Vaid marju ja seeni korjavad naised polnud ohus. Arvati, et kui naine näeb karu, pole tal vaja teha muud, kui tõsta seelik üles ja näidata oma paljast tagumikku. Ilmselt kohutas vanaeide paljas tagumik karu rohkem kui püssiga mees. Seda oli kasulik teada.
Edasi liikusime aeglaselt. Maa oli lund täis ja seda kattis jääkoorik. Kauge talumaja andis endast märku suitsujoa või koera haukumisega. Kõik oli valge. Isegi taevas oli valge. Ainsaks piiriks lume ja taeva vahel olid justkui pliiatsiga sinna joonistatud puuderead.
Algul oli tee kergesti nähtav, aga igal teeristil, kus lumi oli lobjakaks tallatud, oli selge, et meie ei ole ainukesed inimesed, kes selles suunas liiguvad. Lumel oli näha värskeid kärujälgi ja hobusesõnnikut. Peagi rühkisime pahkluuni loikudes ja hobusekusest kollakates lohkudes. Jalastega mullakamakatele ja kividele sattudes ei tahtnud meie väike kelk hästi libiseda. Mul kästi kelgult maha tulla ja jäises lobjakas edasi kahlata. Tädi Alma pomises midagi endamisi. Viimaks sikutas ta kelgu koos koormaga üle lumevalli väljale. Siin oli lumi sügav ja kuiv, aga maapind oli täis kive, juurikaid ja külmunud rohututte. Pidin ikka ise kõndima. Ainsad siledamad kohad oli külmunud veesilmad.
Tädi Alma otsis veesilmi, kuni pimedaks läks. Mets meie ees oli kui must sein, katkematu, kuid hääli täis. Oli see lumi, mis okstelt langes, või võsast läbi ragistav karu? Või oli see ulguv hunt või hoopis kaugest talust kostev kaevuvända kiiksumine?
Vanaema ümises vaikselt, nagu ta alati tegi, kui tal sünged mõtted peas keerlesid. „Kadund Ärni,” rääkis ta mulle ikka, „oleks jalaga vastu maad põrutanud ja hüüdnud: „Saabas!””. Aga tädi Almal ei olnud kurja tõrjumiseks varuks ühtki kindlat sõna, ta lihtsalt pobises aina ja läks meie ees edasi, kuni nägime kaugelt paistmas valgust. Vaikse kuuvalge välja serval kükitas madal talumaja. Tume saareke. Ma mõtlesin, et ega me pole äkki sattunud mõnele Rootsi saarele. Kui me lähemale jõudsime, hakkasid koerad haukuma. Hääled ja helid kandusid selgelt üle lumelagendiku. Hobused hirnusid, trampisid ja kõlistasid rakmetega.
Talumaja oli tehtud palkidest ja sel oli vanadelt Eesti piltidelt tuttav kõrge viiluga rookatus. Talus oli ka kaev. Aga vända asemel oli sel pikk vinn, millega ämber alla kaevu lasti. Sellist vinna oli kergem kasutada kui härra Petersoni kaevu vänta ja ketti, sest sealt tuli vett täis ämber käte jõul üles vinnata.
Valguse allikaks oli talu eesuks. Inimesed sagisid sealt sisse ja välja, laadides oma vankreid tühjaks ning tassides pampe ja voodiriideid majja. Hobused trampisid ja korskasid. Ümberringi oli pime ja vaikne, välja arvatud siis, kui lahmakas rasket lund kuuseokstelt maha libises ja tumeda mütsuga maha langes.
Tädi Alma paistis teadvat, kus me oleme, ja tundvat inimesi, kes talus elasid. Ta läks ees sisse ning tuli mõne minuti pärast tagasi, öeldes, et oleme õhtusöögile hiljaks jäänud ja et tuba ei ole, aga et meil saab olema mugav. Läksime tema kannul suurde tuppa, mille muldpõrand oli käsitsi kootud vaipadega kaetud. Toa keskel oli pikk laud ja mõlemal pool lauda pingid. Laud oli täis musti nõusid. Kaugema seina ääres seisis hulga sahtlitega tohutu kummut. See oli siin peamine mööbliese.
Alma lohistas meie kohvri ühte tühja toanurka kummuti ja jalgadel kõikuva pesukausi vahele. Ta lahkus meist, emmanud vanaema ja patsutanud mind kergelt pealaele, öeldes, et peab minema tagasi meie Haapsalu majja, sest kardab rüüstajaid.
Magasime põrandal linadega kaetud õlekotil. Meie ümber oli teisi naisi ja lapsi, kes püüdsid end võimalikult mugavalt sisse seada. Iga väike inimeste ring oli otsekui kindlus, mida kaitsesid isiklikest asjadest müürid.
Öösel kuulsin pauke ja arvasin, et on äike, ehkki sel aastaajal oleks selline asi olnud tavatu. Äikest ei olnud ma kunagi kartnud, sellepärast jäin uuesti magama.
Oli alles pime, kui ärkasin kuke kiremise ja vaikse sosistamise peale toas, mida valgustas üksainus küünal toa keskel laual. Naised kogunesid pesukausi juurde, et silmi pesta, ja kadusid siis kuhugi. Vanaema oli juba tõusnud. Ta andis mulle tassi piima ja tüki leiba ning ütles, et tal on köögis terve päev tegemist. Kui ma tahtsin temaga kaasa minna, ütles ta ei. Mina pidin tuppa jääma.
Kui läks nii valgeks, et ümbrust näha oli, läksin jälle vanaema otsima, aga üks naine peatas mind ja käskis tagasi minna. „Lapsed ei tohi kööki minna.”
Teadmata, kuhu minna või mida peale hakata, panin tähele, et suur laud toa keskel on kaetud valge linaga, mis ulatub igast küljes peaaegu maani. Lauaalune oli suurepärane koht, kust jälgida, mis toimub. Jälgisin mööda kõndivaid jalgu ning õppisin nende jalgade omanikke kingade ja susside järgi ära tundma veel enne, kui nägin nende nägusid. Teised lapsed mind ei huvitanud, aga üks põngerjas ronis üha laua alla ja üritas lina laualt maha sikutada. Poisike ei teadnud, et mina hoian lina teisest otsast kinni. Kui ta lina kätte ei saanud, pistis ta karjuma, kuni ema sidus talle nööri ümber piha ja pani ta kummutijala külge kinni. Poiss kisas edasi, aga minul oli nüüd ohutu olla. Mind huvitas vaid, millal näen vanaema tuttavaid kingi ja sukki, et saaksin talt pärida, miks me peame siin olema. Aga vanaema ei öelnudki seda mulle.
Möödus üks päev teise järel. Üks öö teise järel. Naised ilmusid harva köögist lagedale. Neil kulus kogu päev, et keeta suppi ja küpsetada leiba. Muutusin vapramaks, hiilisin ukse juurde ja asusin neid jälgima. Kui nad olid tainasõtkumise lõpetanud, voolisid nad tainast pikad pätsid ning torkasid need pika leivalabidaga ahju. Kui pätsid ahjust välja võeti, kaeti need käterättidega ja pandi köögikapi peale. Seal sel kombel reas, meenutasid nad sisse mässitud ja ritta seatud tittesid, neist mitte kuigi kaugel magas kummutisahtlites tõesti kaks kõvasti kinni mähitud titte.
Ihates hirmsasti, et vanaema mind märkaks, soovisin, et ta jätaks töötamise, et saaksin olla tema lähedal. Kui vanaema siis tuli, patsutas ta mind põsele ja käskis mängima minna.
„Millal me koju läheme?” küsisin.
„Varsti,” lubas vanaema.
Mehi päeval majas ei olnud. Mehed saabusid õhtul. Õhtust sõime varakult. Kausitäie suppi ja viilu leiba. Kui olime söönud, pesti kausid puhtaks ja laud kaeti meeste jaoks