sest temal oli mänguasju. Tõelisi mänguasju. Mina olin mängasjadeta eluga päris rahul, joonistades pilte, kirjutades luuletusi, ujutades kõrkjast paate, püüdes parte kätte saada, käies vanaemaga jalutamas ja mängides meremudaga – kuni Salme tõi kaasa oma mängupostkontori. Ma polnud poest ostetud mänguasju kunagi varem näinud. Pärast seda ei tahtnud ma enam mängida „loomulike mänguasjadega”, nagu vanaema nimetas oksakesi ja kive, mis mulle varem olid meeldinud. Ma tahtsin endale mängupostkontorit nagu Salmel, millel oleks lett, postikaal, mänguraha, margid, ümbrikud, kummitemplite riiul ja templipadi. See oli nii põnev, siis aga ütles Salme, et tema on postipreili ja mina klient, nõnda jäi mulle üle seista leti taga sabas, sellal kui Salme tagus templeid.
Kui Salme oli läinud, hakkasin vanaemale peale käima, et ta laseks mul pööningule ronida. Neil paaril korral, kui mul oli õnnestunud ronida kõige kõrgemale redelipulgale, olin näinud pööningul puuhobu ja nukumööblit.
„Need olid su ema mänguasjad,” ütles vanaema. Ta ütles veel, et ma olen ema mänguasjade jaoks veel liiga väike ja teen need katki. Tal oli ka alles ema nukk Marie, mida ta hoidis luku ja riivi taga ühes sinise toa kapis. Tõsi. Ma olin nuku silmad välja torganud, kui olin kolmene, aga nüüd olin ju juba peaaegu seitsmene.
„Kui ma ei saa endale postkontorit, kas ma siis ei võiks saada nukumööbli?” küsisin vanaemalt. Ma ei rääkinud talle, et tahtsin mööbli viia oma „pisikeste inimeste” juurde.
„Ma ei tea, võib-olla siis sünnipäevaks,” andis vanaema järele. „Ma küsin ema käest.”
Oma seitsmendal sünnipäeval saingi palutud nukumööbli.
Ema oli jälle meie juures tagasi, töötas Lääne Elus tõlgina ja me tähistasime mu sünnipäeva nagu meie peres kombeks. Ema, vanaema ja tädi Alma äratasid mu varahommikul, tulles mu tuppa tordiga, millel põlesid küünlad. Nad laulsid: „Ta elagu, ta elagu, ja tuhat kord ta elagu!”
Isast polnud märkigi. Tema näoilmest meie viimasel kohtumisel mõistsin, et ei näe teda enam kunagi. Seekord ei hoidunud ema minust eemale. Ta vaatas kurval pilgul, kuidas ma kingipakke avasin.
Küll see nukumööbel oli tore!
Kui ema oli tööle läinud, viisin mööbli välja ja seadsin mädarõigaste kõrvale. Katsin taskurätikuga laua ja ütlesin „pisikestele inimestele”, et nad võivad end laua alla peita, kui neil on hirm. „Aga kui te ennast halvasti ülal peate, saadan teile NKVD kallale ja nemad naelutavad teie käed laua külge,” hoiatasin ma. Noomisin neid ka selle eest, et nad tahavad lakkamatult mu tähelepanu.
„Kas te siis ei näe, et mul on tegemist?”
Nüüd, kus mul oli nukumööbel, polnud mul aga, kelle ees sellega uhkustada. Salme ja tema ema enam meile ei tulnud.
„Miks Salme enam meile ei tule?” küsisin emalt lõunalauas. Kartsin, et see oli meie nägeluste tõttu kummitemplite ja templipadja pärast.
„Nad sõitsid ära,” vastas ema. Siis jätkas ta raamatu lugemist.
„Kas Rootsi?”
„Ma ei tea.”
„Vilja läks Siberisse,” ütlesin talle.
Ema näis kohkunud. Hetkeks arvasin, et ta küsib, kust ma seda tean, aga nähtavasti muutis ta meelt.
Teisel päeval olin just lõpetanud söömise ja kavatsesin öelda oma „pisikestele inimestele”, et ma konfiskeerin nende maja ja nende eestoa ja luban neil kasutada ainult kööki, kui kuulsin, kuidas eesvärava haak lahti tehti ja nägin ema tulemas jooksuga mööda teerada, karjudes: „Alma! Memme! Mulle tullakse järele! Saatke laps minema!”
Vanaema haaras piimamannergu ja torkas selle mulle kätte. „Mine too piima,” hüüdis ta ja lükkas mu uksest välja sellise jõuga, et pidin peaaegu trepist alla kukkuma. Ta polnud minu peale kunagi häält tõstnud ja ma polnud kunagi üksi piima järel käinud. Raha mul ka ei olnud. Jahmununa vanaema ootamatust käitumisest, läksin ümber maja ja jäin seisma köögiakna alla, ainsasse kohta, kust võisin kuulda, mis majas toimub.
Ema nuttis hüsteeriliselt, loopides asju huupi kohvrisse.
Tädi Alma käskis vanaemal mind otsima minna. „Mine võta laps! Minge metsa,” andis ta käsu.
Kuulsin, kuidas vanaema eesuksest välja läks ja tänaval mu nime hüüdis. Ema vaatas köögiaknast välja ja nägi mind. Ta oli nii vihane, et ma arvasin, et ta kargab sealtsamast köögiaknast välja. Lasksin piimamannergul kukkuda ja jooksin vanaemale järele.
Aga kedagi ei tulnud.
Kui me kõik jälle köögis tagasi olime, võttis ema mul õlgadest kinni ja raputas mind nii, et mu hambad lõgisesid.
„Kui ma ütlen sulle, et jookse, siis sa jooksed! Kui ma ütlen, et mine peitu, lähed sa peitu! Kuuled sa?” karjus ta mulle näkku.
Nüüd siis tahab ta peitust mängida, mõtlesin mina. Olgu, aga mina ei kavatsenud temaga kunagi mängida – mitte kunagi. Läksin oma tuppa ja peitsin end voodi alla.
See vahejuhtum jäi mulle mõistatuseks kuni 1997. aastani, kui avastasin Haapsalu lehes artikli. „Liki Toona oli „meie mees Havannas”, kes sai meid hoiatada vaenlase plaanidest …” 6 Ilmselt oli ema siis jälle sakslaste tõlgina tööl ajalehe juures ning seega oli tal juurdepääs arreteeritavate inimeste nimekirjadele. Tal oli võimalus neid hoiatada, et nad kodust lahkuksid. Päeval, kui ta jooksuga koju tuli, oli ta nimekirjas näinud omaenda nime.
Aga sakslased ei tulnudki talle järele, sest just sel päeval pöördus sõjaõnn ja nad asusid taganema.
3. peatükk
HÄVINGU EELÕHTUL
Nüüd räägiti Hitlerist ja Stalinist nii sageli, et teadsin neid kui kaht paha meest, kes vihkasid teineteist ja kõiki, kes nendega nõus polnud. Nad veetsid aega kaardile jooni vedades ja maid üksteise kallale kihutades, ise salaja lootes üksteist tappa. Mõlemad tahtsid maailma valitseda, veel parem aga, mõlemad tahtsid saada Inglismaa kuningaks.
„Mämmä, tule vaata neid laevu! Neil on viire takka suitsutorud peal,” hüüdsin erutatult, tormates kööki, et rääkida vanaemale, mida olin tuulekojast näinud.
Aga vanaema köögis ei olnud. Ta oli sinises toas ja sortis seal meeleheitlikult sahtleid, loopides asju midagi sahtlitesse tagasi panemata põrandale. Ema ja tädi Alma kössitasid köögilaua ääres ja sosistasid midagi, pead koos. Minust ei teinud nad väljagi. Aga vanaema märkas mind küll.
„Söö oma hommikueine ära,” ütles ta toast. Ainult vanaemal paistis meeles olevat, et minagi olen olemas.
Mingit hommikueinet ma kusagil ei näinud, nõnda siirdusin eestuppa. Olin eelmisel õhtul tähele pannud, et taevas Andersonide majakatuse kohal on oranž. Tõmmanud tooli akna alla, nägin nüüd sellesama katuse kohale kuhjumas musti pilvi. Oli hakanud sadama kuivi tuhaebemeid, mis langesid aknalauale ja murule. See muutis rohelise hallikaks, kattis kõnniteed ning täitis munakivide vahed justkui määrdunud lumega.
Tee meie maja ees, mis oli tavaliselt nii igav, sest teda peaaegu ei kasutatud, oli nüüd inimesi ja sõidukeid täis, ning nad kõik liikusid sadama poole. Sellesse rongkäiku mahtus nii jalgrattaid, lahtisi veoautosid, hobuvankreid kui täislaaditud käsikärusid ning kõik nad pidasid sammu inimestega, kes tassisid raskeid kohvreid ja kaste, lükkasid lapsevankreid ja vinnasid pampe täis kärusid. Pambud olid tehtud voodi- või laudlinadest, tekkidest ja suurrättidest. Mõni pamp oli kandmiseks liiga suur, mõni kandam liiga raske inimeste jaoks, kes neid kanda rügasid. Ühel mehel oli jalgratta peale seatud raudahi, teisel turjal suur seinakell. Ühe mehe kohver oli nii raske, et ta pidi iga paari sammu järel peatuma ja puhkama. Täiskuhjatud kärudel ja lapsevankritel istusid väiksemad lapsed, suuremad kõndisid nende kõrval, kaasas omaenda pamp või kott.
„Mine akna juurest minema!” hüüdis tädi Alma köögist. Hämmastav, kuidas nad märkasid mind alles siis, kui