Kui poed oli tühjaks tehtud, asusid ohvitserid linnarahva kallale, kes olid abitud ja niigi juba kohkunud. Keegi ei saanud enam kindel olla, et tema koju äkitselt sisse ei tungita.
Laht oli külmunud ja lumi polnud veel hakanud sulama. Me istusime köögilaua ümber ja asutasime end just lõunat sööma. Tallinnast oli ootamatult saabunud ema, kaasas Tomsonite talust toodud sink. Tädi Alma oli just lihanoa kätte võtnud, et sinki lõikama hakata, ja vanaema kavatses pakkuda keedetud kartuleid, kui köögiuks äkitselt raginal lahti paiskus. Kööki tungisid vene sõdurid, jalas suured märjad kummisaapad ja seljas haisvad palitud, ning nad sihtisid meid püssidest. Nende juht karjus vene keeles käsklusi. „Mitte liigutada!”
Seejärel kohe: „Liikuge!”
Püssiga osutati kord siia, kord sinna.
„Tõuske püsti! Istuge!” Meeste hingeõhk lehkas külmas õhus viina järele. Kuna keegi meist end ei liigutanud, polnud kõigil käsklustel mõtet. Sõdurid otsisid alkoholi. Me kuulsime, kuidas nad sahtleid lahti tõmbasid, kapiuksi avasid ja asju põrandale loopisid. Kööki jäänud mehed asusid läbi otsima köögiriiuleid, avama plekkpurke, puistates põrandale jahu, suhkrut ja soola, mis nende jalgade all krõbises.
Meie istusime edasi. Vanaema pliidi juures oli vait, käes aurav pott kartulitega. Aeglaselt asetas ta poti pliidile tagasi ja pöördus vene keeles sõdurite juhi poole. Ta rääkis vaikselt ja rahulikult, nii et kontrast nende häälte vahel kõlas isegi sõdurite kõrvus tobe. Mehed lõpetasid karjumise. Ohvitser läks näost punaseks. Siis langetas ta püssitoru.
Mõistsin piisavalt vene keelt, saamaks aru, et nad on näljased ja janus. Loopides maha kõik, millest neil kasu polnud, täitsid need mehed oma taskud kõigega, mis neile silma hakkas. Üks neist võttis kätte mängutoosi. Ta keeras võtit ja toos hakkas mängima Chopini nokturni. Ta torkas mängutoosi mantlitaskusse ja see mängis seal edasi.
Alma jäi istuma, sall silmile tõmmatud, käed rüpes, sellal kui vanaema vastas ohvitseri küsimustele, öeldes kas net, da või horošo. Siis küsis ta ohvitserilt tema nime ja ütles talle, et ta ise on pärit Peipsi äärest, Venemaa piiri lähedalt, kus on palju vene külasid. See vaigistas ohvitseri pisut.
Ema vene keel nii hea ei olnud. Ta istus tardunud ilmel, ninasõõrmed puhevil. Tundsin seda ilmet. Ema oli valmis plahvatama, aga ei julgenud.
Teised mehed tulid kööki tagasi ja teatasid, et alkoholi majas ei ole. Eks nad leppisid siis leiva, singi ja kartulitega. Vanaema laotas kartulitele köögirätiku, et need soojad püsiksid. See ajas sõdurite juhi jälle närvi. Ta nimetas vanaema babuška’ks, siis pöördus ja ütles meestele: „Poidjom! – Läki!”
Kui mehed läinud olid, jäi kööki heljuma vodka ja märja villa hais. Ema tõusis aegamisi püsti ja asus põrandat pühkima. Suhkur oli määrdunud ja märg, aga ta pühkis selle ikkagi kokku. Suhkur oli kallis. Keegi ei öelnud sõnagi. Kui köögipõrand oli puhas ja suhkur pandud paberi peale kuivama, läksime akna juurde. Sõdurid polnud kuigi kaugele jõudnud. Nad olid lahe ääres laagrisse asunud, istusid kaldatammil, andsid pudeleid käest kätte ja sõid meie lõunat. Peagi olid nad veel rohkem purjus kui enne. Nad raiusid jäässe augu, võtsid end pesuväele ja asusid jäises vees tembutama.
„Tülgastav!” ütles ema, turtsatades põlglikult.
Vanaema heitis pilgu üle õla ja lõi käega. „Ah! Vaid kodust kaugele sattunud mammapojad,” leidis ta.
Alma läks härra Petersoni otsima, et uurida, kas ta saab meie ukse ära parandada. Ema sõitis Tallinna tagasi.
Ühel õhtul, kui ma ei saanud uinuda, sest oli ikka veel valge, tahtsin minna eestuppa, et aknast kuud vaadata. Eestoa uks oli lukus. Arvates, et ema on jälle meile saabunud ja loeb seal, koputasin uksele. Kui keegi ei vastanud, koputasin kõvemini. Järsku avas ukse keegi toasussides ja öösärgis võõras naine. Ta näis end meie juures päris koduselt tundvat. Vanaema tõttas kähku jaole, ta vabandas naise ees vene keeles. Kui oma toas tagasi olin, pani vanaema mu voodile istuma ja ütles, et ma ei tohi enam kunagi eestoa lähedussegi minna. Meie maja kuulus nüüd ühele vene naisarstile. Meie tohtisime olla vaid minu toas ja köögis. Vanaema magas köögitoolil ja tädi Alma pööningul.
Too naisarst kasutas käimiseks järiga eesust. Ma ei näinud teda enam, kuid kuulsin teda klaveril klimberdamas, see kõlas nagu kukuksid potid ja pannid kappidest põrandale. Ühel päeval tuli ta mind otsima ja viipas mu enda juurde. Tal oli midagi selja taga käes. Kui ma tema juurde jõudsin, patsutas ta mu põske ja ütles, et ma olen krasivaja, kena. Ta andis mulle mingi asja, mis nägi välja nagu väike tinapaberisse mässitud kala. „Sa võid mulle igal ajal külla tulla,” ütles ta.
Veel enne, kui ma paberi lahti sain, tundsin ära selle lõhna. Šokolaad! Viimaks ometi! Ma olin nii õnnelik, et ei suutnud peaaegu spasibo’gi öelda. Šokolaadi maitse oli veel parem kui selle lõhn. Sõin kõik ära, isegi paberi.
Too arst elas meil kogu suve. Siis ühel päeval oli ta läinud. Me saime oma maja tagasi.
Tänu tollele vene arstile, kellele meie maja kogu suve kuulus, pääsesime kõige traagilisemast perioodist Eesti uuemas ajaloos, nimelt Siberisse küüditamisest, mis tabas tuhandeid eesti mehi, naisi ja lapsi 1941. aasta 14. juunil.
Oli tavatult soe öö. Käepärast olid vaid kerged suveriided. Äratatuna sügavast unest ja šokis, ei suutnud keegi selgelt mõelda. Arreteeriti parimas elujõus mehed. Naised, haiged, vanakesed ja lastega emad viidi veoautodel minema ning aeti loomavagunitesse, kus neid ootas mitu kuud kestev reis. Mõned rasedad naised sünnitasid teel. Paljud surid. Surnud visati peatustes rongilt maha, selle kõige kohta puuduvad dokumendid ja mälestused. Pärast esimest külma surid veel sajad inimesed. 4
Just siis, kui ma arvasin, et ega rannapromenaadi enam keegi kasutama ei hakka, ilmusid uued jalutajad. Need olid samuti sõdurid, kuid nüüd enam mitte venelased. Sõdurid kõndisid kahe- ja kolmekaupa koos, seljas kenad hallid univormid ja peas sirmiga mütsid, mis nägid välja nagu autojuhi peakate, ning jalas nahksaapad. Nad olid väga viisakad, kummardasid daamidele ja võtsid mütsi peast, kui kuursaali sisenesid. Mõnikord möödus neid terve grupp, nad naersid ja laulsid saksa keeles.
1941. aasta suveks olid Eesti okupeerinud sakslased.
Jalutasime vanaemaga ühel pealelõunal rannapromenaadil, kui meile tuli vastu neli ohvitseri. Selle asemel, et meile teed anda, tõukas üks neist vanaema teelt eest. Vanaema kukkus mulle otsa ja me mõlemad lõpetasime tee ääres rohus.
Ema tuli tagasi. Tuli välja, et ta on teatrist lahkunud ja asub nüüd tööle tõlgina Haapsalu ajalehe juures. Kui ta töölt koju jõudis, ta sõi ja läks eestuppa lugema. Nagu tavaliselt ei tohtinud mina teda häirida.
Ühel päeval jättis ta elutoa ukse lahti ja ma hiilisin tuppa. Ema keeras raamatu lehti. Kuigi palju ta neid ei keeranud. Ta isegi ei lugenud. Ta kuulis mind ja pööras pead. Nägin, et ta silmad prilliklaaside taga on pisarais.
Isa nägin järgmisel korral, kui kükitasin parajasti aias ja „keetsin rohusuppi”, korraga kuulsin väravat avanemas ning keegi läks läbi veranda kööki. Paar minutit hiljem kuulsin läbi avatud köögiakna isa häält. Igal teisel korral oleksin jooksnud tuppa teda tervitama, aga ta hääl oli nii vali ja vihane, et jäin ootama. Kuulsin, kuidas vanaema temalt küsis: „Ja mida ma siis lapsele ütlema pean?”
„Ütle talle, et tal pole enam isa ja minul ei ole tütart.” Nende sõnadega tormas isa majast välja, lüües kinni köögiukse ja seejärel aiavärava. Mina kahmasin peotäie rohtu ja jooksin tänaval talle järele. Kui ma tema juurde jõudsin, toppisin rohu isa pintsaku taskusse.
„Mis see on?” küsis ta.
„Ei midagi,” vastasin tõsiselt. „Aga kui sa järgmine kord käe taskusse pistad, tuleb sulle meelde, et sa oled minu isa ja et sul on tütar.”
Vastasseis kahe suurvõimu ja süsteemi vahel oli tappev. Kahtlemata tundis Stalin pärast aasta aega kestnud sõda Lääneriikidega, et Hitler on Venemaa jaoks