oli ohtlik koht, kui seal pidulikku lõunaeinet valmistati. Kõikjal leidus teravaid nuge, podisevaid ja ülekeevaid potte, veiniklaase ja kergesti purunevaid nõusid. Niipea kui tädi Alma mind seal nägi, andis ta mulle käsu minna ja tilli korjata. Ta ütles alati seda, kui ma talle jalgu jäin. See tähendas „minna ja otsida üles vanaema”.
Vanaema polnud raske leida. Kuulsin teda verandal lilli vaasi seades omaette porisemas. Lillevarsi lõikudes olid tal huuled kirtsus ja näoilme range. Ainult mina teadsin, et vanaemale ei meeldi lõikelilled. „Jäta need rahule,” ütles ta mulle, kui jalutamas käisime. „Ka metsalilledel on oma elu. Meil pole õigust neilt seda elu võtta.” Vanaema pahameel, ehkki leebe, kahandas mu enda süütunnet vanemate ja nende sõprade pärast.
Ainus osa neist külaskäikudest, mida ma nautisin, oli pärastlõunane muusika. Kuigi mind koos teistega lauda ei kutsutud ja ma köögis oma taldriku taga norutasin, kuulatasin hoolega, millal sinises toas toolid laua tagant eemale lükatakse. Kui hakkas kostma valjemat häälekõma, tormasin otsekohe elutuppa ning pugesin ühte suurtest tugitoolidest akna all. Külalised kogunesid klaveri ümber. Nende seas oli elukutselisi lauljaid ja pianiste ning nad kõik laulsid ja mängisid, kuid minu meelest oli tädi Alma ikkagi parim. Panin silmad kinni ja lasksin end lõdvaks. Ei mingeid plekiseid plaadimängijaid meie majas!
Kui kardinad muusikast täitudes lainetama hakkasid, puhkesin nutma. Ma ei tea, miks. Nad tantsisid nagu uisutajad lahel. See oli nii kaunis! Ka vanaema nuttis, kui luges luuletusi või vaatas päikeseloojakut. Aga kui ema nägi, et ma tasakesi nutan, viis ta mu toast välja ja ütles vanaemale, et tunneb muret mu vaimse tervise pärast.
Mind viidi arsti juurde. Ema ütles tohtrile, et ma olla muusikat kuuldes teinud imelikke hääli, kui olin alles kuuekuune. Arst vaatas mu läbi, aga ei leidnud midagi viltu olevat. „Tal on lihtsalt elav kujutlusvõime,” ütles ta mu vanematele.
Ühel teisel korral tõi keegi näitlejannadest meile tohutu kimbu pojenge. Armusin neisse otsekohe. Ainult meie vanaemaga teadsime, et ka lilled võivad õnnetud olla – lubasin pojengidele, et ei lase neil üksinduses surra. Istusin iga päev nende juures, kuni õielehed pudenema hakkasid. Kui surmast enam pääsu polnud, sattusin hüsteeriasse. Pärast lillede surma viidi mind vägisi toast välja ja pandi voodisse. Vanaema andis mulle palderjaniteed. Ema aga aina jahvatas minu närvidest, siis aga laksas äkki peoga otsaette, sest talle tuli suurepärane mõte. Tema arvates polnud nad tähele pannud minu muusikaannet.
Mind viidi nende teatrisse Tallinnas. Inimesed sagisid mu ümber. Keegi klõmmis klaverit ja mind paluti neid noote korrata. Aga kõik olid pettunud, kui selgus, et mul pole muusikalist kuulmist. Ma ei suutnud korrata ainsatki nooti. Polnud mingit lootust, et minust saab uus Shirley Temple või et emal õnnestub isa veenda, et tal oli õigus mind alles jättes. (Laulda ei oska ma tänase päevani, kuid kuulen väga hästi, kui keegi viisi ei pea.)
Hoolimata vanemate pettumusest, veetsin selle öö nende kodus. Seda polnud juhtunud kunagi varem ega juhtunud ka kunagi hiljem. Ema magas voodis, mina kušetil, isa aga seadis end kušeti ette põrandale, juhuks kui peaksin öösel voodist välja kukkuma. Järgmisel päeval viis ema mu tagasi Haapsallu. Mu ainus võimalus vanematele muljet avaldada oli lõppenud häbiväärselt.
Mämmä kuivatas mu pisarad. Ta pani minu ette suure kausitäie kaeraputru ja ütles, et talle ei loe, kas ma oskan laulda või tantsida, kuni ma kirjutan luuletusi ja joonistan. Otsisime üles luuletuse, mille olin kirjutanud enne Tallinnasse sõitmist, ja laotasime selle lauale, et saaksime seda kriitilisel pilgul uurida, arutledes iga sõna, aga eriti õigekirja ja käekirja üle. Arutlesime proportsioonide ja tähenduse üle. Luuletus oli tuhandesilmsest kärbsest ja sellest, kuidas kärbes suudab ühekorraga näha kõike ja kõikjale. Sinna juurde kuuluval joonistusel oli suur kärbes, kelle silmad meenutasid väikesi aknaid. Igas aknas peegeldus vastu kõik, mis toas leidus, isegi kärbsepiits. Vanaema kiitis nii luuletust kui joonistust, kuigi paber oli tati-, piima- ja kaerapudruplekke täis. Kui laua tagant tõusime, vaatasin üle õla tagasi ja nägin laual Tondut mahaloksunud piima lakkumas. Nõnda et temalegi meeldis mu luuletus.
Mind ei viidud enam kunagi Tallinna ja mina tundsin seeüle rõõmu. Ma ei julgenud kellelegi öelda, kuidas ma kartsin vanemate ja nende sõprade saabumist, aga ma rääkisin sellest oma „pisikestele inimestele”, kes mul elasid meie mädarõigaste vahel. Neile valasin välja kogu oma pahameele.
Elin Haapsalus kass Tonduga 1944. aastal.
„Jätke järele!” karjusin neile, käed puusas. „Ärge puutuge seda!” hüüdsin, marssides ümber mädarõigaste, et näidata neile, et mul on tõsi taga. „Ja ärge jätke oma mänguasju vedelema!” karjusin veel ja põrutasin jalaga. Ma ei andnud oma „pisikestele inimestele” hetkekski rahu, alates ema-isa saabumise esimesest teretusest kuni viimse väravapaugatuseni, mispeale ka kass Tondu maja alt lagedale ilmus. Nüüd olime jälle meie ise – mõneks ajaks.
Ema nimetas kunsti meie perekonnaveaks.
Maja kuulus tädi Almale. Ta oli selle ehitanud oma klaveri ja Ärni ebapraktilise perekonna jaoks, et neil oleks vanas põlves katus pea kohal. Mitte kellelgi peale tädi Alma polnud aega selliste maiste tegevuste jaoks nagu söögivalmistamine ja majapidamistööd. Isegi minu eest hoolitsemine sulandus vanaema igapäevastesse askeldustesse, nii et ma isegi ei märganud, et olen midagi neist erinevat, kuni saabusid ema ja isa ning nende teistmoodi eelistused meie omadega kokku põrkasid. Kui minu elu sisu oli perekond ja sugulased, siis ema puhul oli selleks sõprus. Ta uskus, et sõprus on ainus suhe, mida võib usaldada, ilma et su süda murduks. Sinises toas oli fotoalbum ema ja isa osatäitmistest mitmesugustes lavastustes ning mulle jäi eriti silma üks foto näidendist „Lumekuninganna”. Ema ei mänginud seal kuningannat, vaid väikest tüdrukut, kes kuningannaga kohtub. Kuid minu meelest oli ikkagi tema see kuninganna, eriti kui ta parajasti minu peale pahane oli.
2. peatükk
KUI MUUSIKA VAIKIS
Sõja esimene lask tehti Poola rannikukindluses Danzigi lähedal 11-tollisest suurtükist Saksamaa õppelaevalt Schleswig-Holstein 1. septembril 1939.
Kohe pärast Molotovi-Ribbentropi mittekallaletungipakti sõlmimist 1939. aasta augustis okupeerisid Nõukogude väed Nõukogude Liidu mõjusfääri langenud Balti riigid. Kõik muutus.
Ema saabus hiljukesi. Ma ei teadnudki tema tulekust enne, kui kuulsin kedagi eestoas klaverit mängimas. Toa uks oli lukus. Tädi Alma ei pannud kunagi mängides ust lukku. Taipasin vaistlikult, et see on ema, kes seal mängib. Ja see muusika oli kurb.
Ema tuli jälle, kui mul sünnipäev oli. Jälle hiljukesi. Isa ei tulnud. Vanaema ütles, et isal on etendus. Kui me laua ümber kogunesime, et torti lahti lõigata, oli ema rõõmus, suudles mind ja kutsus mind Mussaks, aga ka see oli etendus. Hiljem, kui läksin vaatama, kas ta ei tahaks mulle seltsiks olla, oli uks jälle lukus. Vanaema pani sõrme huulile. „Ema tahab omaette olla,” ütles ta mulle.
Aga sõbrad käisid tal siiski külas. Nad tulid eesukse kaudu, kus polnud treppi. Tuli ema sõbranna Marga, mind ilmale aidanud ämmaemanda tütar, koos oma kahe õe, Hilda ja Helmiga. Nad rääkisid omavahel sosinal. Kõik naised, keda tundsime, olid kaotanud oma abikaasad, peale Helmi. Kuidas said nad oma abikaasad kaotada, mõtlesin. Mehi ei olnud, üksnes vahetevahel nägime promenaadil vene sõdureid. Nüüd märkasin, et promenaadil jalutajad on samuti kadunud.
Kui ema meie seltsis viibis, istus ta köögitooli serval, raamat toetatud taldrikuveerele. Seirasin raamatu kaant ja soovisin, et ema mind märkaks. Vajadusest märgatud saada oli saanud kinnisidee. Kui ema taldrik tühjaks sai, läks ta eestuppa ja pani ukse kinni. Mina viivitasin väljas ukse taga. Ühel hilisel õhtupoolikul, kui ema mängis pimedaks tehtud toas klaverit, lipsasin tasakesi tuppa ja jäin tema kõrvale seisma. Kui ta viimaks mind tähele pani, jättis ta klirinal klahvidele lüües mängu katki.
„Sa näed välja just nagu tema,” ütles ta kibedusega. Ja siis karjatas äkki: „Ja sa oledki nagu