aru, aga meile meeldis vanaema häälekõla. „Küll sa kõigest aru saad, kui kasvad,” kinnitas vanaema. „Kui sa oma elu hakkad elama.”
„Ma ei taha oma elu,” sattusin paanikasse. „Ma tahan sinuga elada.”
Vanaema luges meile ka vanaisa luuletusi. Need kõlasid nagu muusika. Tegelikkusega seostusid vaid vanaisa lasteluuletused: siin tuul laulis, päike naeratas ja linnud pahandasid üksteisega nagu inimesed. Minu lemmiktegelane oli rohutirts, kes mängis muusikat ja kõndis kalossides ringi, kui ta parajasti ei söönud.
„Kas vanaisa kirjutas need luuletused minu jaoks?” küsisin.
„Kui ta praegu elaks, siis muidugi kirjutaks,” kinnitas Mämmä.
Mõtisklesin selle üle mõnda aega.
Oli veel üks paks raamat, mida me lugesime, kui ema kodus ei olnud. Seda kutsuti piibliks. Ka selles raamatus polnud pilte. Tondu meelest oli see tüütu. Et vanaema tundeid mitte riivata, panin silmad kinni ja tegin näo, et kuulan, aga tegelikult ilmselt kuulasin ka. Mulle jäid meelde süžee ja tegelased. Seal räägiti aina vanadest inimestest. Peategelase nimi oli Jumal. Ta oli sündinud veel enne, kui maailm alguse sai, kui inimesed elasid taevas. Teised tegelased olid prohvetid. Tõesti vanad inimesed. Sellepärast kutsutigi seda raamatut Vanaks Testamendiks. Uue Testamendi tegelased olid nooremad. Jumala poja nimi oli Jeesus. Jumal oli loonud maa, et kõik võiksid taevast tulla seda vaatama, imetleda lilli, loomi, metsi ja viljapuid. Aga nad ei tahtnudki enam tagasi minna. Neil oli maa peal liiga lõbus ja peagi eksisid nad kõik metsa ära. Jumalal sai neist kõrini ja ta läkitas oma poja Jeesuse neid kokku koguma ja tagasi tooma. Jeesus pidi nad panema uuesti sündima, nii et nad kõik koos saaksid otsast alata. Järgmisel korral pidid nad kuulekamad olema. Uus Testament oli mõeldud kaardiks ja juhiseks, kuidas taevasse tagasi minna, aga oli juba liiga hilja. Inimesed ei võtnud ka Jeesust kuulda ja tõstsid mässu. Ja siis ilmus lagedale saatan, kes ütles, et temal on nende jaoks olemas veelgi toredam koht – põrgu. Jumal veenis neid ühes, saatan teises suunas, aga kui tuli valida lõbu ja jutluste vahel, valisid inimesed lõbu. Nad naersid Jeesuse üle ja tahtsid temast lahti saada. Nad naelutasid ta ristile ja Jeesus hõikas isale, et too ta minema viiks – just niikaugele olime jõudnud, kui ilmus ema ja vanaema torkas piibli oma pesusahtlisse. Emale ei meeldinud usuhullud.
„Sa ei tohi mu lapsele seda lollust pähe ajada,” hüüdis ema ja meenutas vanaemale oma vanaema, „kadund Ärni” ema, ning nende baptistidest sugulasi. Nad olid emale rääkinud, kuidas kogu meie pere tulejärves hukka saab. Ja kuidas kunstnikud lähevad kõige ees põrgusse. Sest polnud midagi, et nende oma poeg oli luuletaja.
Ema juuresolekul enam piiblist unejutte ei loetud, me võtsime hoopis Taani kokaraamatu, mis oli mu teine lemmikraamat.
Paar päeva hiljem tuli vanaema õhtul mu magamistuppa, sõrm huultel, pilgutas silma ja torkas käe oma jakitaskusse. Ta tõi lagedale tillukese pehmete kaantega raamatu pealkirjaga „Jeesuse noorpõli”. Seal räägiti Jeesusest, kui ta oli minuvanune. Ma lootsin, et Jeesus ei hakka usklikuks.
Ema meil viibimine andis märku paljudest asjadest – ja kõik need tekitasid ärevust.
Tahtsin teada, miks inimesed enam promenaadil jalutamas ei käi. Miks ei tule isa enam meile? Miks ei kanna ema sõbrad enam kõrgeid kontsi, vaid lipsavad nagu varblased läbi köögi ema juurde eestuppa ja räägivad seal sosinal. Ei mingit laulmist ega klaverimängu enam. Ka mitte klaveriõpilasi.
Tädi Alma veetis suurema osa päevast pööningul. Kui üritasin talle redelit mööda järele ronida, sai vanaema mul kraest kinni ja tiris mu tagasi. Et hoida mind eemal redelist ja elutoa ukse taga hiilimast, kästi mul üha „tilli korjata”, kuni enam midagi korjata polnud. Niisiis läksin oma mädarõikapeenrale „pisikesi inimesi” noomima, et nad salatsevad ja mulle midagi ei räägi. „Te kõik surete tulejärves,” teatasin neile karmilt, siis aga tundsin end rumalalt. Ma ei teadnud, kus see tulejärv üldse asub, aga mul oli tunne, et nemad teadsid.
Ühel ema sõbral oli tütar nimega Vilja. Kui Vilja ema elutuppa läks, võisime meie mängima hakata, selle asemel aga seadsime end veranda astmetele istuma.
Rääkisin Viljale, et lähen tagasi taevasse, kui suren.
Vilja ütles, et tema läheb oma teise vanaema juurde Prantsusmaale.
„Jeesus sündis lambalaudas,” ütlesin Viljale. „Kus sina sündisid?”
„Ema ütles, et ma sündisin tikripõõsa all,” vastas Vilja kärmesti.
„Mind poetati Tallinnasse proua Taki majja ja kui emal teatrihooaeg algas, toodi mind siia Haapsallu.”
Vilja noogutas. Arusaadav. Meie tikripõõsad polnud tänu iga-aastasele üleujutusele eriti lopsakad ja sündima pidi ju kusagil, kus oli kuiv.
Lootsin ikka veel näha promenaadil kedagi, kes poleks kojamees ega oma sadamalähedasse „baasi” suunduv vene sõdur, mis iganes see baas siis ka polnud.
Küsisin vanaemalt: „Kuhu kõik on läinud?”
„Nad ei tule enam siia,” vastas vanaema, tehes asja ahju juurde.
„Ehk tulevad nad homme?” pärisin lootusrikkalt.
Kui vanaema ei vastanud, küsisin, kas võiksime jalutada selle villa juurde, kus eelmisel suvel oli mänginud plaadimängija.
„Ka need villaelanikud ei tule enam tagasi,” vastas vanaema napisõnaliselt.
Aimasin, et sel on midagi tegemist tolle „baasi” ja sõduritega, aga ka sinna ei tahtnud vanaema mind viia ja ma ei palunud siis ka enam. Midagi oli väga viltu.
Ema läks tagasi Tallinna. Minu sünnipäevaks ta meile ei tulnud. Isast polnud samuti mingit märki. Ema saatis mulle sünnipäevaks kirjakese ja palju musisid. Vanaema luges kirjakese ette. Sellal kui vanaema luges, kujutasin ema kirja kirjutamas, hõberebased kusagil ta selja taga riidepuul. Kus? Ma ei teadnud isegi seda, kus ema elas.
Promenaadil kasvas rohi rinnakõrguseks. Härra Petersoni parimad paadid olid läinud. Katkised paadid lebasid rohu peal. Muda vedavad pargased ulpisid oma ankrupaikades, põhi kaetud pragunenud mudaga.
1940. aasta juunis langes Pariis sakslaste kätte.
10. juulil 1940. aastal alustas Hitler operatsiooni Merelõvi, valmistudes sissetungiks Inglismaale.
1940. aasta suveks olid Eesti riigiasutused peaaegu laiali saadetud ja Eesti juhid küüditatud. Valitsus lagunes.
1940. aasta sügisel lõppes ema leping Töölisteatriga. Ta kirjutas 1940/41. aasta talviseks hooajaks alla uuele lepingule Ühinenud Töölis- ja Draamateatriga. Isa juba oligi seal. Temast sai lavastaja ja ta veetis suurema osa hooajast maakohtades ringi tuuritades. Kuna nad olid näitlejad, ei peetud neid poliitiliselt oluliseks ning otsene oht neid ei ähvardanud. Tegelikult pidasid venelased teatrit kasulikuks propagandavahendiks. Teatrid läksid NKVD patronaaži alla ning kõik lavatekstid tuli ümber kirjutada nii, et need peegeldaksid kommunistlikku ideoloogiat. Lavastaja oli teisejärguline kuju partorgi kõrval, kes tsenseeris lavatekste ja seisis hea, et kõik näitlejad käiksid iga päev punanurgas juhiseid saamas. Ümberkirjutatud tekstis pidi kindlasti sees olema patriootlik kommunistist tööline või revolutsioonikangelane. Millest näidend rääkis, polnud oluline. Ajaloonäidendist sai naljanumber! Kuninga roll tuli ümber kirjutada selliselt, et kuningas rumal tunduks. Tõeline peategelane pidi olema kommunist, ja kui see oli võimatu, eriti ajalooliste näidendite puhul, tuli valitsejat kujutada joodiku või idioodina, nii et näidendi lõpus saaks endine teener või uksehoidja juhiks tõusta ning pidada maha pika monoloogi kommunistliku revolutsiooni hüvedest. Eriti raske oli toime tulla Shakespeare’i näidenditega. Isa tööst sai ohtlik igapäevane võitlus oma kunstile ustavaks jäämise ja arreteerimise vahel.
1941. aastaks oli venelaste viibimine Tallinnas tekitanud vastuolusid. Euroopalikud kombed põrkasid kokku suures osas asiaatlike okupantide kommetega. Sõdurid kaevasid üles aedu ja eesõuesid, et kasutada neid oma peldikutena. Kuna neile oli räägitud, et eestlased elavad hirmus närustes tingimustes, olid nad väga hämmastunud, et siinsed inimesed olid nii hästi riides, kauplused toitu