varjendisse kaasa, aga mina keeldusin seda kasutamast, sest see libises märgadel plankudel kogu aeg. Sellest tuli suur sekeldamine, nii et lõpuks läksime majja tagasi. Mõni minut hiljem kukkus varjendi lähedale pomm ja üks meie puudest rebenes juurtega maast välja. Puu langes maja katusele ja purustas pööninguakna.
Ema oli nüüd hakanud kandma meestepükse ja kalameeste kampsunit, millel oli õla peal auk. Pika sigaretipitsi asemel, mida ta muidu alati nii elegantselt kasutas, oli tal nüüd lühike merevaigust sigaretipits, täpselt ta sõrmeotste värvi. Pits ripnes tal ikka suunurgas hammaste vahel, kui ta rääkis. Ema tõmbas nüüd jälle mahorkat, vastiku lõhnaga Vene tubakat, mis meenutas mulle vene sõdureid, kes toona meie kööki tungisid. Püksid olid emale liiga suured. Ta hoidis pükse üleval rihma abil, millel oli maopeakujuline terava otsaga vaskpannal. (Seda rihma sain tunda 1945. aasta kevadel.)
Ema ei peitnud end enam elutuppa ning kõndis majas ringi, lugedes mingit kirja. Tahtsin temalt pärida laevade kohta, inimeste kohta tänaval ja kõige muu kohta, sest mul hakkas tasapisi hirm, aga vanaema ei lasknud. Ta pani sõrme huulile.
„Sinu ema langetab praegu tähtsat otsust,” ütles ta.
Seda ma nägin. Aga ma astusin ikkagi ema juurde. Ta vaatas mulle hetke hämmeldunult otsa, siis läks minu ümbert ringi ja pani järjekordse sigareti põlema.
Marga ja kogu Takkide perekond olid natuke aega tagasi meil käinud, kaasas ka Helmi vastsündinud lapsuke. Tahtsin küll näha titat, aga mitte Helmi nelja-aastast poega Reinu, nii et ma lihtsalt kuulasin, mida räägiti. Nad kavatsesid minna maad mööda Hollandisse, titt vankris. Marga oligi tolle kirja toonud. Kiri oli isalt ja seal oli öeldud, et ta püüab meid üles otsida.
Tädi Alma oli vigastanud jalga ja jalas oli nüüd tromboos. Ta pidi vaikselt lebama, aga ta keksis selle asemel luuavarrest karguga ringi ja kamandas vanaema, kes oli roninud köögilauale ja riputas tekke kardinapuu külge, hammaste vahel vedrunõelad.
„Kuidas paistab?” hüüdis ta.
„Tõmba vasakult veidi allapoole, Ella. Ei! Nüüd paremale. Ikka veel vähe. Sikuta veel veidi allapoole!” Lõpuks, kurnatult: „See on liiga kitsas. Võta suurem tekk.”
Siis nägi ta, et ema murrab ikka veel pead, kiri käes.
„Taeva pärast, Liki!” turtsatas Alma põlastavalt. „Ta ei ole ju siin, eks? See peaks selge olema. Ta ei tule.”
„Ehk jäi ta viimasest rongist maha?” Ema hääl värises.
„Sa teed end lolliks. Sa pead minema!”
„Aga ta ütleb siin, et …” Ema asus jälle kirja lugema, kuid näis, et rohkem lohutussõnu ta sealt ei leia. „Ta poleks mulle seda kirja saatnud, kui ta ei kavatseks meiega liituda,” arutles ema. „Ma olen ju tema seaduslik naine.”
Tädi Alma turtsatas jälle. „Te peate minema, kohe! Tallinn on vallutatud! Tema ei tule, aga venelased tulevad küll.”
Ah siis nõnda olid lood! Ema Vene tubaka lõhn, plahvatused ja üleüldine hirm tähendasid jälle, et nood NKVD-lased on tulekul ning meie köögilaud oli just nii suur, et me kõik mahuksime selle ümber istuma, käed laua külge naelutatud.
Seisin köögilaua kõrval, kui korraga tundsin põlvedes surinat ja vajusin põrandale. Ma ei saanud enam püsti tõusta. Üritasin küll, aga jalad olid tuimad. Vanaema märkas mind esimesena. Ta tormas minu juurde.
„Pane ta voodisse!” hüüdis tädi Alma oma toolilt, kuhu ta olid istunud, jalg kummulipööratud ämbril.
„Jah, ta peaks voodisse heitma,” nõustus ema. „Mine voodisse.”
Aga ma ei saanud kuidagi püsti. Hakkasin põrandal roomama, lootes end vanaema seelikusse klammerdudes püsti ajada. Olin seitsmeaastane, kuid roomasin nagu tita.
„Närvid,” ütles ema äkilise murega hääles. Ta tõstis mu üles ja kandis voodisse. Ema süles oli põnev olla, aga samas tundsin ta hingeõhus mahorka lõhna. Mõtlesin, et ema küll, aga täna lõhnab ta nagu vene sõdur.
Vanaema võttis mu riidest lahti ja pani mulle kerge teki peale. Ta süütas voodi kõrval küünla ja jäi mu juurde. Kartsin magama jääda. Ka ema tuli korra või paar tuppa ja jäi voodijalutsisse seisma.
„Ega ta ometi haige ei ole? Jumaluke, oli meil veel seda vaja!”
„Ainult väsinud,” vastas vanaema mu otsaesist silitades.
Nähtavasti jäin tukkuma, sest kui ma jälle virgusin, oli pime. Küünal oli lõpuni põlenud. Pea kohal mürises äike, millest ma teadsin, et see ei ole äike. Uks oli paokil. Ukseavast kumas valgust ja köögist kostis hääli. Ronisin voodist välja, ise üllatunud, et suudan kõndida, ja hiilisin ukse juurde. Ema, vanaema ja tädi Alma olid jälle kobaras köögilaua ümber, pead koos. Aken oli kaetud paksu tumeda tekiga, aga iga kord, kui kostis mürin, muutus tekk läbipaistvaks. Läksin tagasi voodisse ja lebasin seal, näpud kõrvades. Sel ööl ei julgenud ma uuesti magama jääda. Hommikul asusime pakkima.
Tädi Alma nööpis mu mantlit kinni, käskides mul mitte vinguda, sest tohtisin vaid ühe nuku kaasa võtta.
„Püsi paigal,” ütles ta, vedrunõel hammaste vahel. Vedrunõelteta ei püsinud nööbid kinni. Ta oli juba sisse pakkinud mu hambaharja, karupildiga tassi ja paari mu roosasse beebitekki mähitud tagavarakingi.
„See on nüüd sinu pamp,” ütles tädi Alma karedalt. „Ära seda ära kaota.” Minu potu oli juba võrkkotis. Sedagi pidin ise kandma.
Vanaema oli ikka veel sinises toas, rebides albumitest fotosid, valides riiulitelt raamatuid, toppides dokumente ümbrikesse ja visates need kõik siis vanaisa suurräti peale, mis oli laotatud voodile ja millest sai meie „armsa Ärni” pamp. Teises toas toppis ema kohvrisse väärtasju, et saaksime ülesõidu eest maksta. Kõik kapiuksed terves majas olid nüüd pärani ning kõik sahtlid välja tõmmatud ja põrandale kummuli kallatud, kõikjal põrandal ja toolidel lebas tühje pildiraame ja rõivakuhjasid. Aknad olid tihedasti kinni, aga suitsulõhn tungis ikkagi tuppa ning varjutas vaate lahele. Sõjalaevad, mida olin näinud lahesuus, paistsid justkui tondid saare tagant, mis jäi meie ja avamere vahele. Iga natukese aja takka kõlas mürakas, mis pani vappuma maja ja pinnase maja all. Ja iga korraga kostis see mürakas lähemalt.
Kasukas pigistas kaenla alt ja septembrikuu kohta oli liiga soe. Kasuka all oli mul seljas veel kolm kleiti ja kolm komplekti aluspesu. Pistsin vinguma, kui nägin, kuidas ema keeras lukust lahti sinise toa kapikese ja võttis sealt oma portselannuku Maria. Ta asetas Maria ettevaatlikult oma kohvri põhja. (Ma ei teadnud sellal, et Maria oli mõeldud mulle, ajaks mil ma juba suurem olen. Maria on senini siin Floridas minuga.)
Siis olimegi valmis.
Tädi Alma tuli kargu najal hüpeldes meiega koos värava juurde, tegemata välja järel lohisevatest sidemetest, mida tal polnud aega kohendada. Tromboos oli tõsine, ent tädi Alma ütles, et ei tule meiega sellepärast, et ta ei soovi oma klaverit vaenlasele jätta. Tal oli sall suu ja nina ees. „Kähku,” ütles ta käega tänava suunas viibates. „Ega nad kaua ei oota.” Veoauto oli juba eemale sõitnud, et üht naabrit peale võtta. Auto mootor mürises valjult. Lahtine kast oli täis oma pagasi vahel püsti seisvaid inimesi, kes kõik hüüdsid meile valjult, et kiirustaksime. Emal ja vanaemal jooksid silmad suitsu tõttu vett. Ma polnud kunagi näinud tädi Almat nii erutatuna. Ta suudles vanaema mõlemale põsele. „Hüvasti, õeke. Olgu Jumal sinuga.”
Siis embas tädi Alma ema. „Sa hoolitse nende eest, Liki. Küll mina maja valvan. Olen siin, kui tagasi tulete,” lubas ta. Siis kummardus ta mind kallistama. Mõtlesin, et ta ei lasegi mind enam lahti. See ajas mulle rohkem hirmu nahka kui teiste pisarad. Tädi Alma polnud mind kunagi kallistanud, ehkki teadsin, et ta armastab mind. Siis võttis ta kiire liigutusega sõrmest rubiiniga kuldsõrmuse, mille talle oli kinkinud ta ammulahkunud peigmees, kes oli mingis sõjas Türgiga hukka saanud, ning libistas sõrmuse mu keskmisse sõrme. Sõrmus oli mulle liiga suur.
„Kanna seda minu asemel,” ütles ta. „Mul pole seda enam vaja.” Polnud aega pärida, miks, sest veoautojuht andis kannatamatult