Catherine McKenzie

Kildudeks purunenud


Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Catherine McKenzie

      Fractured

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See on ilukirjanduslik teos. Nimed, tegelased, organisatsioonid, kohad, sündmused ja juhtumid on kas kirjaniku kujutluse vili või kasutatakse neid ilukirjanduslikus võtmes.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektor Inna Viires

      Text copyright © 2016 by Catherine McKenzie

      www.catherinemckenzie.com

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11414

      ISBN (PDF) 978-9949-84-527-9

      ISBN (ePub) 978-9916-11-012-6

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Pühendatud Abigail Koonsile

      Täna

      JOHN

      Kell 6 hommikul

      Ma ei ole ikka veel kindel, miks ma hakkasin hommikuti tänavapoolse akna juures valves istuma.

      Põhjuseks oli midagi pealtnäha ilmsüütut, olen selles kindel. Küllap ütlen täna pärastpoole nii, kui minult küsitakse. Mis see ka ei olnud, näib mulle nüüd, et mu päevad on alati nõnda alanud. Istun bokserite väel, kohvikruus peos, ja vaatan aknast vastasmaja poole. Ja et mu päevad jäävadki nõnda algama, kuigi ma tean, et ei see ega teine pole võimalik.

      Kohv mu kruusis on kange ja mõru. Kruusi ülaserva ümbritseb sealt kerkiv auruvine. Me ei ole veel kütet sisse lülitanud, nii et puitparkett mu paljaste jalgade all on külm. Talveks alles toppimata aknast puhub tuul sisse ja käsivarred kattuvad kananahaga. Ma mõtisklen, kui tähtsad on mulle need vaikusehetked. Aeg, mis kulub tassitäie kohvi valmistamisele ja selle joomisele.

      Nende hetkedega pean arvestama. Et jälgida. Et plaanitseda.

      Nüüd kerkib mingi vari ja langeb meie kitsa tänavaga risti. Tõmban pitskardina kõrvale, et paremini näha. Ma olen alati neid kardinaid vihanud. Nende naiselikkust. Seda, et nad ei paku tegelikult privaatsust, mida näivad tõotavat. Mu naise vanemate pulmakink. Neist on võimatu lahti saada. Võimatu kuhugi ära panna.

      Läbi klaasiriba, mille paljastasin, paistab ainult must pragunenud sillutis mu ukseesise rõdu taga. On sügis. Meie tänava ääres kasvavad üksikud kidurad puud on punase-, oranži- ja kullakarvalised. Varsti põhjustavad mitmevärvilised lehed mulle ainult lisatööd. Need langevad tänavale, kogunevad vihmaveerennidesse, ummistavad vee äravoolu. Aga praegu tantsisklevad nad lõbusalt esimestes koidukiirtes ja annavad algavale päevale süütut sära.

      Süütut.

      See päev näibki süütuna; teisel pool tänavat asuv maja niisamuti. Ma ei mõelnud kunagi, et mõni maja võiks olla teistsugune. Tegelikult ei usu ma seda praegugi; ainult kõige juhtunu tõttu oleks kergem süüdistada pigem midagi kui kedagi.

      Midagi elutut.

      Midagi tõestamatut.

      Kindlasti mitte mind ennast.

      Sellepärast süüdistan ma kitsast, tumekollaste voodrilaudade ja valgete kantidega maja. Maja, mida ma vaatan igal hommikul. Ma süüdistan selle punast ust ja kahe väljapoole avaneva põikpaneeliga aknaid, mis vaatavad mulle vastu liikumatu pilguga.

      See on kergem, kui süüdistada iseennast.

      Too päev – kahe kuu eest – algas niisamuti. Mina istusin akna juures. Kohv oli kruusis joomiseks veel liiga tuline. Siis, veidi hiljem, kostis autorehvide õudne krigin. Ragin, mille tekitas metalli ja luu kokkupõrkamine. Hüüded. Pisarad. Kinnitused enese süütusest.

      Jälle see sõna. Varem ma polnud selle üle kunagi palju mõelnud, kuid nüüd on see mu elus kesksel kohal.

      Minu kohalt kostab kahinat. Ühel vastasmaja aknal liigub kardin.

      Lasen kangaliru käest lahti.

      Eriti täna ei sobi, kui mind nähakse vahtimas.

      Tere tulemast, naaber!

      Männi Tänava Naabrite Seltsi (MTNS) nimel tervitan teid ja teie peret meie naabruskonda elama asumise puhul. Me oleme rõõmsad, et ühinete meiega, ja loodame, et teile hakkab siin väga meeldima nagu meilegi. Siiras hoiatus: me võtame häid naabrisuhteid tõsiselt, aga ärge kohkuge! Kõik on rõõmus ja südamlik.

      Ma pistan selle kirja ühte meie traditsioonilisse tervituskorvi. Korvist leiate järgmised esemed**:

       Meie MTSN-i tervituspaki, kus on palju informatsiooni selle kohta, mida saab Cincinnatis näha ja teha

       Meie MTNS-i restoranijuhi, kus on palju maapähklivabu ja gluteenisõbralikke soovitusi meie oma elanikelt

       Mõned tervislikud snäkid, mis aitavad teil kuni esimese poeskäiguni vastu pidada

       Kõigi MTNS-i liikmete kontaktnimekirja

      Palun saatke mulle meili teel ([email protected]) võimalikult ruttu oma kontaktandmed. Ma lisan teid meie meililisti, nii et hakkate kohe saama meie infolehte, ja ärge jätke külastamata ühtki meie toredat seltskondlikku sündmust. Kui tohin seda ise öelda, siis oskame me Mount Adamsil vahvaid pidusid püsti panna.

      Seltskondlikest sündmustest rääkides mainin, et meie igakuine kvartalipidu toimub järgmisel kuul meie majas. Palun tulge meile Männisallu (see on Männi tänav nr 12) 1. novembril täpselt kell 6 õhtul. Rohkem teavet kvartalipidude kohta (ka meie alkoholipoliitikast) leiate tervituspakist.

      Veel kord tere tulemast. Me ootame teiega tutvumist suure põnevusega.

      Parimate soovidega

      Cindy Sutton, MTNS-i asutaja ja esimees alates 2009 kuni praeguseni

      ** Palun andke teada, kui te ei saanud kõiki loetletud esemeid.

      Edeni park

      JULIE

      Kaksteist kuud tagasi

      Esimesel hommikul uues majas tõusin aovalgel, tõmbasin selga voodi juurde valmis pandud jooksuriided ja väljusin koos meie Saksa lambakoera Sandyga eesuksest nii vaikselt, kui suutsin.

      Oli oktoobri algus. Hommikuõhus oli tunda sügisest kargust. Tõmbasin jooksufliisi luku kinni, tõstsin kapuutsi pähe ja lükkasin juuksed silme eest kõrvale. Sandy sörkis mu kõrval, hingeaurupilv musta koonu ümber.

      Meie uue kodutänava majad olid erksavärvilised. Sellepärast ma siinse kandi valisingi. Need mägised tänavad ja tihedasti kõrvu ehitatud majad meenutasid mulle San Franciscot, kuhu lisandus veidi Cape Codi meeleolu. Mount Adamsi – see on üks Cincinnati seitsmest mäest – nõlvadele püstitatud majad on kõrged ja kitsad, neil on värvitud puitvooder või ilmastiku mõjul luitunud sindelseinad. Allpool voolab Ohio jõgi, mis küütleb roheliselt ja siniselt. Tänava lõpus paistab suur kivikirik, selle ümber varjulised puudega ääristatud jalgteed, siis väike äritänav ilusate punastest tellistest poekestega ning mõni kvartal edasi restoranid.

      Ma ei olnud enne sinnakolimist kordagi Cincinnatis viibinud ja tunnistan, et linn kütkestas mind osalt just sellepärast. Täiesti uude elukohta