JOHN
Kaksteist kuud tagasi
Ärkasin oma neljakümne viienda sünnipäeva hommikul mütsatusega maha kukkudes.
Mul oli niisugune tunne, kuigi lamasin turvaliselt voodis. Nagu unenäos kukkumine.
Lõin silmad lahti. Ma ei saanud aru, kus ma olen. Korraks haaras mind paanika, kuid siis sundisin end mõtlema. Mu elu meenus mulle uuesti tükkhaaval. Kodu. Voodi. Naine. Nelikümmend viis.
Kuidas see küll nii on läinud, tont võtaks?
Ootasin, et pulss rahuneks, ja vaatasin kella. 5.35 hommikul.
Fantastiline. Ma ärkan juba samal vanainimeste kellaajal, nagu alati mu isa.
Tundsin end küllalt hästi teadmaks, et on mõttetu üritada uuesti uinuda. Selle asemel lamasin ja kuulasin Hanna hingamist. Ta on alati olnud ideaalne magaja. Uinub mõni minut pärast seda, kui pea padjale vajub. Ärkab täpselt minut enne oma äratuskella helinat. Ma olen teda selle pärast narrinud, tegelikult lihtsalt kadedusest. Mina olen hea tuttav kõigi öötundidega.
Lõpuks tõusin üles. Võisin kasutada varast hommikutundi… milleks? Mul ei olnud hobisid, millega sel kellaajal tegelda. Lugemiseks tundsin end liiga rahutuna. Läksin vannituppa põit tühjendama. Kas see algab ka neljakümne viieselt? Viletsamaks jääv põis ja järjest vähem und? Nägin end vilksamisi kõrges peeglis. Olin alati uhkust tundnud, et olen oma ea kohta heas vormis. Aga kas see jääb alati nõnda?
Peegel ütles ei.
Läksin garderoobi ja otsisin jooksuriideid. Mul oli kevadel olnud kavas hakata poolmaratoniks treenima. Head kavatsused jäid sinnapaika.
Oli aeg need uuesti käsile võtta. Ma kas teen seda või alistun paratamatusele.
Tõmbasin dressid selga, kirjutasin Hannale sedeli ja jooksin koiduvalgusse.
Tagasi jõudsin vähem kui tunni pärast. Jalad tundusid olevat vatist ja turi valutas. Olin vormist väljas, nagu olin kartnudki. Aga vaevused kadusid nende minutite jooksul, mil meie uue naabrinna Juliega rääkisin. Pärast jutuajamist seisin meie eesrõdul ja vaatasin, kuni ta majja kadus. Kuulsus meie keskel, mõtlesin ma. Midagi nii põnevat ei olnud Mount Adamsis juhtunud mäletamatutest aegadest peale.
Majas seisid Hanna ja lapsed poolringis, nägudel muie meil-on-midagi- kavas. Hanna hoidis käes vokkpanni kaanega kaetud taldrikut.
„Palju õnne sünnipäevaks, isa!“ ütlesid Becky ja Chris valjusti, enne kui hakkasid viisiga mööda pannes sünnipäevalaulu laulma.
Hanna tõstis kaane. Kaks säraküünalt valgustasid numbreid imalmagusal šokolaaditordil. Nelikümmend viis. Või viiskümmend neli, oleneb, kumba pidi ta kooki käes hoidis. Mul oli tahtmine sirutada käsi ja pöörata kook kummuli. Selle asemel manasin näole laia naeratuse.
„Tort hommikusöögiks!“ ütles Becky. „Eks ole jube vahva?“
„On küll. Väga vahva.“
„Kas me tohime seda kohe süüa?“
„Muidugi,“ vastas Hanna.
Kõmpisime kööki. Hanna ulatas mulle noa. Becky ja Chris alustasid teist korda „Õnne soovime sul“, lauldes „Õnne soovime sul, kallis issi“ asemel „Õnne soovime sul, va-na mees.“
Hanna vaigistas neid. „Olge viisakad, lapsed. John, pea meeles, et sa ei tohi rääkida, enne kui oled hammustanud esimese suutäie ja midagi soovinud.“
Tegin liigutuse, nagu tõmbaksin suu tõmblukuga kinni. See oli üks Hanna põhireegleid. Maagiline sünnipäevatordi soov. Ilmselt oli täielik vaikus küünlatulede ärapuhumise (või antud juhul säraküünalde eemaldamise), torditüki lõikamise ja ühe suutäie söömise ajal oluline, et soov täituks.
Lõikasin ühe viilu ja hammustasin suure suutäie kahvli otsast, mille ta mulle ulatas.
Pikk jooksuring ja tort hommikusöögiks.
Mul oli olnud halvemaid eluaasta algusi.
Lapsed ahmisid oma tükid kõhtu ning valmistusid siis Hanna juhendamisel kooliminekuks. Meil oli vaja päevatoimetustele hoog sisse saada. Kell oli juba pool kaheksa. Jääme kõik hiljaks, kui me kähku ei liiguta.
„Missugune ta on?“ küsis Hanna mõni minut hiljem vannitoas. „Uus naaber? Chris ütles, et te ajasite väljas juttu.“
Ta harjas juukseid ja meikis end samal ajal. Mina kuivatasin end rätikuga pärast maailma kiireimat dušivõtmist. Ma tundsin juba lihaseid protestimas, et ma venitusharjutusi ei teinud. Ma ei teadnud, kas maagilised sünnipäevasoovid täituvad, kuid tegin sünnipäevaotsuse: käin regulaarselt jooksmas. Vähemalt neli miili päevas.
„Ta on kuulus,“ ütlesin ma.
„Oh? Seda uudiskirjas ei olnud.“
Mõne aasta eest oli meiega samas tänavas elav Cindy Sutton valinud end meie naabruskonna juhiks ja asutanud koos mõne teise koduse emmega iganädalase uudistelehe. Cindyl oli süda õiges kohas ja ta oli tänava elanike seas populaarne, sest ta kulutas heldelt oma aega, eriti noortele emadele. Aga kui sain esimese uudistelehe, tühistasin kohe tellimuse. Õnnetuseks jätkas Cindy seda mängu. Ta käsutas postinimekirja samuti nagu naabrivalvet, mille ta peagi käima pani. Mõne päeva pärast soovitas Hanna kindlalt mul tellimust uuendada, et hoida rahulikke suhteid. Andsin alla ja lugesin lehte aeg-ajalt, et saaksin Cindyga kohtumisel vestelda. Nii olin ma ka Prentice’ite kohta enne nende tulekut kõike lugenud. Daniel töötas reklaami alal, Julie oli kodune. Kaks last. Koer. Washingtoni osariigist.
„Ära Cindyle ütle,“ sõnasin ma. „Mulle jäi mulje, et Julie soovib seda enda teada hoida.“
„Miks ta siis sulle ütles?“
„Ta ei öelnud midagi. Ma tundsin ta ära.“
„Kes ta on?“
„Julie Apple.“
Hanna ilme oli nõutu. Mu naine ei loe ilukirjandust.
„Ta kirjutas raamatu „Mõrvamäng“. Tead küll, sellest rääkisid paari aasta eest kõik.“
Hanna koputas endale meelekohale. „Mulle ei meenu midagi.“
Suudlesin teda. Ta maitses nagu hambapasta ja šokolaadikreemi segu. Ta ei näinud enam välja kahekümnene, nagu siis, kui hakkasime käima, aga praegune versioon meeldis mulle tegelikult rohkem. Ta oli tugev, kindel, võimekas, ilus. Mul oli vedanud.
„Mind on alati hämmastanud, kuidas sul seisab meeles su kohtuasjade iga pisimgi detail, aga mis puutub popkultuuri, siis oleksime justkui Marsil.“
„Me ei ole ju veel Marsile maandunud, ega?“
„Väga vaimukas.“
„Mul on siin ainult teatud hulk vaba mäluruumi,“ ütles ta, koputades endale taas oimukohale. „Ma pean seda säästma tähtsatele asjadele.“
„Näiteks?“
„Nagu asjad, mida peaksin sagedamini tegema.“ Ta vaatas käterätti, mis mul vaevu ümber püsis. „Neljakümne viiese kohta pole halb.“
„Kas tõesti?“
„Jah.“ Ta pööras pead. „Lapsed! Tehke ruttu, või te jääte bussist maha.“
Becky karjus mööda treppi üles: „Ma arvasin, et sa viid meid kohale.“
„Täna mitte. Tehke kähku.“
Hanna astus sammu minu poole ja asetas käed mu puusadele. Käterätik kukkus maha. Me seisime vaikselt ja kuulasime, kuidas lapsed torisesid ja ringi sahmerdasid. Välisuks avanes ja sulgus.
„Mul on pool kümme koosolek,“ ütlesin ma.
„Ma arvan, et sa hilined