Mis vahe on guugeldamisel ja jälitamisel? oli Julie kirjutanud ühes artiklis aasta enne seda, kui ta meie vastasmajja kolis. Millal te ületate piiri uudishimu ja kinnisidee vahel? Fänni ja fanaatiku vahel? Komplimendi ja ähvarduse vahel?
See artikkel muutis Julie inimesest, kes oli kirjutanud raamatu, millest kõik rääkisid, inimeseks, kellest kõik rääkisid. Lugesin seda tol pärastlõunal vaiksel hetkel töö juures. See ajas külmajudina peale. See oli kohutatud inimese appikarje, inimese, kes tundis hirmu. Kes lootis, et kui ta räägib oma võitlusest avalikult, jätab naine, kes muudab ta elu põrguks, järele.
Ta ei jätnud.
Ka pärastpoole, kui seisin koos teiste mängijaid ergutavate lapsevanematega Hyde Parki jalgpalliväljaku veeres, ei läinud ta sõnad mul meelest. Artikkel ei toonud midagi head. Ahistaja näis leidvat rohkem poolehoidu kui Julie. Kommentaarides Julie pihta suunatud väävelhape oli halvimat sorti naistevihkamine. Üleskutsed vägistamisele ja tükkideks raiumisele. Üleskutsed raamatu põletamisele.
Püüdsin keskenduda Becky mängule. Õhk lõhnas märja mulla ja äratrambitud rohu järele. Mu jalad külmetasid nahkkingades, millega tööl käin. Jätsin meelde, et mul peavad järgmiseks jalgpallihooajaks kindlasti saapad auto pagasiruumis olema.
„Kas olete netipetitsioonile juba alla kirjutanud?“ küsis keegi mu kõrval.
See oli Cindy. Tema taga seisis kaks teist emmet, kellega ta harilikult koos liikus, Leslie ja Stacey. Lehvitasin neile, aga nemad olid mängu süvenenud. Cindyl oli seljas punane anorak, kaelas rihma otsas vile. Teda oli hoiatatud, et kui ta veel kord vilet puhub, keelatakse tal mängude vaatamine. Olin päris kindel, et see ei takistaks teda vilistamast, kui keegi ta viieteistaastasele tütrele Ashleyle läheneb. Ashley ja Becky mängisid samas naiskonnas, kuigi nende vanusevahe oli kaks aastat. Becky oli pikka kasvu, varaküps ja armastas sporti. Ashley oli ükskõikne mängija, keda ema väljakule minema sundis.
„Millele?“ küsisin.
„Petitsioonile,“ seletas Cindy. „Mille ma möödunud nädalal laiali saatsin. Et meie kvartali tänavaile paigutataks lamavad politseinikud.“
Vahtisin teda tühja pilguga. Lamavad politseinikud seisid esikohal nende asjade loendis, millest ma tuhkagi ei hoolinud. Tegelikult olin nende vastu, kuid teadsin, et niisugust arvamust ei maksa avaldada.
„Mul pole veel olnud võimalik seda vaadata. Kas on mingi lõpptähtaeg?“
„Teoreetiliselt mitte, aga…“
Kohtunik puhus teravalt vilet, tõstis punase lipu ja andis märku mäng lõpetada. Keegi karjus, et juhtus vigastus.
„Keegi sai vist viga,“ ütlesin Cindyle.
„Mis? Kas see oli Ashley? Ma ei näe teda?“
Ma ei kuulanud teda enam, vaid vaatasin väljakut. Becky naiskonna tüdrukud olid kellegi ümber, kes lamas maas. Üks tema jalg oli kõverdunud ebaloomuliku nurga all ning põlv mudaga kaetud. Ma ei näinud ta nägu, aga sapp tõusis mulle kurku, kui teisi tüdrukuid silmitsesin. Mitte Becky. Mitte Becky. Mitte Becky.
Ma hakkasin jooksma, kingad jäid mutta kinni. Tütreni jõudmiseks kulunud hetkede kestel valdas mind paanika. Kukkusin, väänates peaaegu välja ühe oma kangetest jalgadest. Becky nägu oli kahvatu, heledad patsid porised.
„Kullake, on sinuga kõik korras?“
„Issi?“
Võtsin ta pea sülle. Niiske muld vajus mu sõrmede vahelt läbi. „Kõik saab korda. Kõik saab korda.“
Üks teine isa – parameedik, kes käis vabatahtlikuna võistlustel –, kompis õrnalt tema säärt. Meie pilgud kohtusid. Ta raputas pead ja võttis telefoni välja. Mul hakkas sees keerama.
„Issi? Mis toimub?“
„Ei midagi, kullake. Me peame haiglasse minema.“
„Mu jalg valutab. Kõvasti.“
Ta sinised silmad olid pisaraid täis. Tedretähed paistsid heledal nahal eriti selgesti.
„Ma tean, kallis. Sa oled väga vapper.“
Ta sulges silmad ja muutus näost kahvatumaks. Võtsin kuue seljast ja laotasin talle peale.
„Kas ta on šokis?“ küsisin parameedikult.
„Paistab nii. Kiirabi on kahe minuti pärast siin. Nad panevad jala paika.“
„Kas kuulsid, Becks? Kaks minutit. Pea veel kaks minutit vastu.“
Ta laud võbisesid. „Anna andeks.“
„Mille pärast sa andeks palud?“
„Su sünnipäevaüllatus.“
„Ma arvasin, et see oli hommikul.“
Ta raputas pead ja tegi siis valu pärast grimassi.
„Ole vakka. Ära liiguta, kuni kiirabi siia jõuab.“
„Meil oli kõik valmis mõeldud.“
Suudlesin teda laubale. Seda katsid higipiisad. Mu süda tagus. Hingamisega oli raskusi.
Valitse ennast, mõtlesin. Valitse ennast Becky pärast.
„Mul ei ole midagi vaja.“
„Kooki,“ ütles ta. „Veel kooki.“
„Me sööme seda, kui sa koju saad.“
Ta noogutas ja sulges silmad. Hoidsin teda kõvasti kuni kiirabi tulekuni. Parameedikud sammusid kanderaamiga kärmesti üle rohu. Nad tõstsid ta ettevaatlikult sellele, olles eelnevalt kontrollinud, et kael ei ole vigastatud. Läksime kiiresti üle väljaku kiirabiauto juurde. Tüdruk tegi grimassi, kui teda süstiti, aga ta ilme rahunes, kui sireen huilgama hakkas. Saatsin Hannale sõnumi, et ta Burneti lastehaiglasse tuleks. Ütlesin talle, et Becky murdis jalaluu, kuid et temaga on kõik korras.
Hanna kohtus meiega vältimatu abi osakonnas, nägu pisarajutiline. Kui ta nägi, et Becky on väljaspool ohtu, vajus ta vastu mu õlga ja hakkas nutma. Becky oli imevapper, kui ta jalga paika pandi.Luumurd ei olnud nii ulatuslik, nagu ma olin kartnud. Ta on noor ja paraneb ruttu, ütles arst. Hanna ja mina tohtisime peaaegu kogu aeg ta juures olla. Me kirjutasime esimestena oma nimed ta kipsile.
Kui jõudsime koju, oli Chris lisanud mu teisele sünnipäevakoogile kreemikihi, kujundades sellest elutruu kipsmähise. Ka tema oli Becky vastu õrn. Oli kena näha neid omavahel hästi läbi saamas, seda polnud teismeikka jõudmisest peale juhtunud. Mäletan, kui kaitsev oli Chris Becky suhtes alati, kui nad olid väikesed. Ta kutsus teda õeks veel aastaid pärast seda, kui suutis ta nime selgesti hääldada.
Hiljem, kui olime juba voodis, nentisime Hannaga, et kunagi ei tea, mis võib päeva jooksul juhtuda. Arvasime, et meil on vedanud, kuna see oli halvim asi, mis kunagi oli Beckyga juhtunud. Mõni meie sõber oli seisnud silmitsi vähiga. Üks kaotas lapse aidsi tõttu. Chris ja Becky olid terved. Kui elame veel mõne aasta üle, on kõige hullemad hirmud möödas.
Sulgesin sel päeval silmad kergendatult ja õnnelikuna.
Mu neljakümne kuuenda eluaasta esimene päev. Loodetavasti halvim.
Kõige paremate kavatsustega.
Järgmisel hommikul ärkasin jälle varakult. Tõmbasin jooksuriided selga ja läksin kohvikruusiga akna juurde. Jõin ja vaatasin üle tänava. Täpselt kell kuus väljus Julie majast ja alustas hommikujooksu.
Panin kohvikruusi käest, väljusin vaikselt ja jooksin talle järele.
Mõeldes, kuidas üks päev erineb teisest.
Täna
JOHN
Kell 7 hommikul
Selleks ajaks, kui Hanna, Chris ja Becky ülakorruselt alla tulid,