seljal närvijudinat. Mul ei olnud plaanis oma neiupõlvenime mainida. Ka see pidi jääma Tacomasse nagu sealne kohutav ilmgi.
„Chris!“
Naersin sunnitult. „Kas arvate, et see on esimene kord, kui mu perekonnanime peale kulmu kergitatakse? Kas koolis aasitakse ikka veel banana-fana-fo-fana, Chris?“
„Apple, Apple, bo-bapple, Banana-fana fo-fapple…“
„Aitab, noormees.“ John tegi liigutuse, nagu vajutaks Chrisi suu käega kinni. Poja hääl ei olnud sama sügav kui isal, kuid näis sinnapoole arenevat. Minu meelest oli ta neljateist- või viieteistaastane.
Poiss põikles käe eest eemale. „Issi-iii.“
Chris lükkas ratta maja juurde ja jättis garaaži ette vedelema.
„Ta ei pane seda kunagi ära,“ ütles John. „Ma räägin talle kogu aeg, et mõni võib sellest autoga üle sõita.“
„Nii on olnud juba mäletamatutest aegadest peale. Mõned asjad ei muutu kunagi.“
„Välja arvatud Tinder1.“
„Ma peaksin vist teadma, mis see on?“
„Palun. Mina ka ei tea, mis see on. Ma loen internetist sõnu ja poetan neid suvaliselt jutu sisse, nii et lastele jääks mulje, nagu jagaksin ma kõike.“
„Mis kasu teil sellest on?“
Mees ristas mõlema käe sõrmed ja tõstis need õlgade kõrgusele. „Mul pole veel rasedaid sõbrannasid.“
„Väga kena.“
Kirikukellad hakkasid helisema – sügavalt ja kumedalt. Vaatasin käekella. See näitas seitset.
„Tont võtaks,“ ütlesin „Peaksin koju sibama.“
„Õige. Mina ka. Oli meeldiv tutvuda.“
„Ka minul teiega.“
Seisime veel hetke, enne kui hüvasti jätsime.
Ei, sina jää siia passima, mõtlesin ma ja pöördusin minekule, enne kui ta mind punastamas näeks.
Sörkisin mõne sammu majaukseni ja vajutasin pöidla klaviatuurile, et lukku avada. Olin mõni nädal varem ekstra siia sõitnud, et kontrollida, kas lukksepp selle korralikult paigaldas. Mees pidas mind ilmselt hulluks, aga turvalisust võtan ma väga tõsiselt.
„Muide, teie raamat meeldis mulle väga,“ hõikas John mulle järele, kui avasin ukse.
Mu õlad kerkisid kõrvadeni.
Palun ära küsi, kas see räägib minust endast, palun, ära küsi, kas…
„Teil on vägev kujutlusvõime.“
Pöördusin ja naeratasin. „Tänan teid, naaber.“
Sam ja Melissa ootasid mind ukse juures, mõlemad alles oma jalgpallipiltidega pidžaamades. Nad olid sel sügisel kuueaastased, nii sarnased, kui kaks eri soost last saavad olla: tumepruunid juuksed, suured pruunid pikkade ripsmetega silmad ja kreemikas nahk, mis päevitus sellest hoolimata, et ma määrisin nad paksult päikesekaitsekreemiga sisse ja lasksin kanda päikesesärke, kui nad olid õues üle kümne minuti.
Melissa hüppas mulle oma hariliku hüüatusega „Emps!“ sülle enne, kui ma uksest päriselt sisse olin jõudnud. Sam ronis Sandyle selga ja ütles: „Nõõ!“ Sandy vaatas mulle haledalt otsa.
„Dan! Daniel!“
„Ma olen siin,“ hüüdis ta köögist.
Võtsin Melly kukile ja läksin mööda koridori. Eelmised omanikud olid kulutanud hulga raha vaheseinte mahavõtmisele, et muuta väikeste tubade rägastik avarateks, sujuvalt ühelt teisele üle minevateks aladeks – elamine, söömine, köök. Seinad olid värvitud veekarva toonides, sinistes ja hallides, mis sobisid hästi heledast tammest ustega ning lõid rannamaja meeleolu. Kuigi me olime olnud mugavad ja lasknud kolijail asjad sisse tuua ning lahti pakkida, ei olnud maja veel kaugeltki korras. Maalid seisid seinte ääres põrandal, kõikjal oli tühje kaste ja ma olin päris kindel, et suurem osa mööblit saab lõpuks paigutatud hoopis teise kohta, kui kolijad need jätsid, kuigi nad olid järginud täpselt plaani, mille neile andsin.
Köök oli see, mis mind selle maja juures köitis. Seal oli nii valgeid kui tumedaid kappe ning kogu tagaseina moodustasid aknad, mille tagant laialt terrassilt avanes vaade Ohio jõele. Seda on „kuradima kallis kütta“, nagu Daniel ütles. Aga minusugusele, kes viibis suurema osa ärkvel oldud ajast majas sees, oli valgus väga tähtis. Eriti pärast seda, kui olime elanud kümme aastat Vaikse ookeani äärses loodepiirkonnas. Tacomas on üle kahesaja pilvise päeva aastas, nii et igaüks haarab päevituslambi järele. Või võtab antidepressante.
„Kas me tõesti jääme esimesel päeval hiljaks?“ küsisin Danielilt, kes sidus lipsusõlme, vaadates oma peegelpilti mikrolaineahjul. Ta oli käinud juuksuris ja juuksed olid pisut liiga lühikeseks lõigatud. Punased juuksed hakkasid pealael hõrenema, kuid mul polnud veel olnud julgust küsida, kas ta ise seda märkab. Daniel oli harv erand: ilus punajuukseline mees. Tema nahk päevitus, ei põlenud päikese käes ära. Tedretähed tõstsid esile halle silmi. Ta habe oli just õiges pikkuses tüüka ja piiramisvajaduse vahel. Ma olin lootnud, et vähemalt üks kaksikuist tuleb tema nägu, aga mõlemad olid nagu minult maha kopeeritud.
„Miks peaks täna teisiti minema?“ Ta lõpetas lipsusõlme sidumise ja seadis selle täpselt paika.
„Loota võib alati.“
„Kui sa ei oleks nii kaua väljas flirtinud…“
„Mis? Ma…“
Ta muigas ja suudles mind laubale. „Rahune, kallis. Väike süütu flirt teeb elu huvitavaks.“
Tunni aja pärast, kui kirikukell jälle helises, laskus majale vaikus. Vaatasin, kuidas Daniel sõidab ära, lapsed turvaliselt sedaani tagaistmel – me ei tahtnud linnamaastureid ega minikaubikuid, sest vihkasime mõlemad neid eluaeg –, ja tegin koristuspausi. Kõndisin kogu teise korruse läbi, korjates kokku meeneid igapäevasest kaksikutega võitlemisest, et neid majast välja saada. Paar Supermani firmapükse, lõputud legotükikesed, mille peale ma kogu aeg astusin, pokemonikaardid, mida Sam tahtis kaheks päevaks lasteaeda kaasa võtta ja mida ta kiivalt oma õe eest hoidis, kuid polnud nii korralik, et oleks pannud need sünnipäevaks saadud kaante plasttaskutesse. Võisin päevad läbi nende järelt koristada, neid sinna ja tänna vedada, iga nende soovi täita.
Poole nende eluajast olingi just seda teinud ja teeksin veelgi, kui poleks tulnud Ideed, mis viis Raamatuni, mis viis… igatahes oli pärast neid kaht suure tähega kirjutatud sõna raske mu elu kapseldada.
Aga kõik see oli juhtunud juba varem ja praegu liikusin ma Teise Raamatu ilmumistähtaja poole. Seda oli kerge suurte tähtedega kirjutada, kuigi see polnud kooskõlas mu kindla teadmisega, et see ei jõua kunagi Raamatu tasemele. Tähtaeg (see on autori odav nõks, aga meeldis mulle liigagi, nagu ma kardan) oli alles kaheteistkümne kuu kaugusel, selle aja olin suure vaevaga välja võidelnud. See tähendas, et pean kirjutama 274 sõna päevas (keskmiselt), et jõuda 100 000 sõnani, sest selline pidi olema valmis käsikirja maht. Ülesanne kõlas täiesti jõukohasena, isegi naeruväärsena, võrreldes palavikulise unenäolise seisundiga, milles olin kirjutanud esimese romaani. Aga arvestades kõike, arvestades elu, tähendas see, et tegelikult pidin kirjutama 1000 sõna kella üheksast kella kolmeni, esmaspäevast reedeni, kui kaksikud ilmusid koju ja majast kadus vaikus, mida ma vajasin pimedatesse kohtadesse kadumiseks, nagu nõuab kirjutamine… Ma ei teadnud veel, millest, ja selles probleem enamasti seisneski.
Iga inimese elus on omad rasked olukorrad.
Mõnikord on teil võimalik neid valida ja vahel vajuvad need teile kaela.
Oluline on vahet teha, kummaga on tegemist.