miks siis üldse midagi kuulutada?
Mis sul viga on, mõrd? Väljendusvabadus.
Julie, sa pead selle tüübi blokeerima!
Vastik naistevihkaja, tee minekut.
See aina jätkus, kokku seitsekümmend üheksa kommentaari, kõik kirjutatud kahekümne kolme minuti jooksul pärast esimest postitust.
Mulle lõi kramp kõhtu. Tundsin oma higilõhna. Mõni aeg tagasi olin kuskilt lugenud, et negatiivsete hinnangute lugemist peetakse üheks eneselõikumise vormiks. Ma ei ole kunagi mõistnud, mis ajab inimesi oma ihu lõikuma, aga analoogia pidas paika. Ma olin paaril viimasel aastal püstitanud mõningaid tõkkeid selliste asjade vastu – pidin seda tegema –, kuid tundsin end nagu alati vermeis ja lõikehaavades. Kui kohtasin kõige hullemaid läkitusi.
Ma ei mõistnud ikka veel, mida oli Raamatus niisugust, mis tõi välja sapi ja mürgi (või ka positiivse kire, kuid see oli teine puudus.) Ma ei olnud ainus niisuguse sõimuvalingu all kannataja, ometi tajusin seda isiklikuna.
Sellest hoolimata lugesin läbi kõik ülejäänud kommentaarid, viimase kui ühe.
Tahtsin otsida mõne lõbusa video koerakutsikaist, et masendust tõrjuda, kui üks nimi naelutas mu paigale.
Heather Stanhope oli tagasi ja ta oli kirjutanud nelja minuti eest järgmise kommentaari:
Julie Apple aitas mõrvata mu parima sõbratari. Lõbus mäng, eks ole?
Käsi liikus kiiresti hiire juurde, kuid enne seda brauser sulgus.
Klõpsutasin, et seda uuesti avada, ja ekraanile ilmus punases kirjas teade:
TEIE BRAUSER SULETI VASTAVALT TEIE MYSANITY SÄTETELE.
LIGIPÄÄS AVANEB KAHE TUNNI PÄRAST. TÄNAME, ET KASUTATE MEIE TEENUSEID!
Lõin kangestunud käega nördinult vastu lauda ja vigastasin seda vastu teravat lauaserva.
Tõepoolest lõikehaav.
„Aga kuidas ta saab minu koduleheküljel kommenteerida?“ küsisin oma advokaadilt Lee Williamsilt, kõndides elutoas edasi-tagasi, mobiiltelefon vastu kõrva surutud. Advokaadi tunnitasu oli 650 dollarit ja teda peeti parimaks juristiks isikuteabe avalikustamisega seotud seaduste alal. See oli uus ja arenev õigusvaldkond võitlemiseks inimeste vastu, kes avaldasid netis teiste isikuandmeid. Sõna doxxing oli üks paljudest, mida ma pidin õppima, samuti nagu catfishing (kui teeseldakse netis kedagi teist, et kedagi suhtlema ahvatleda), doxbin (pealiskaudne dokumentide jagamise veebisait, mis võimaldab inimestel jagada isikuandmeid, umbes nagu WikiLeaks vastikute ekskavaleride kohta). Juriidilisi termineid oli rohkem, kui ma iialgi jõuan ilukirjanduses kasutada.
„Me oleme sellega tegelnud, Julie.“ Leel oli oma pika ja koguka keha kohta üllatavalt kõrge hääl. Kui temaga esimest korda kohtusin, hoidsin vaevu naeru tagasi, kuid seda võis põhjustada ka viin, mida olin tookord hakanud oma hommikuse apelsinimahla hulka segama. „Kui ta loob aina uusi meiliaadresse ja netiprofiile, siis ei saa me teha palju muud, kui tuvastada ta, kui ta midagi kirjutab, ja siis blokeerida.“
„Kas ta ei riku kohtumäärust? Kas teda ei saa vanglasse saata või vähemalt võtta ära juurdepääs internetile, nagu tehakse pedofiilidega?“
„Seadus ei ole kahjuks veel nii kaugele jõudnud.“
„Aga kas ei saaks tema vastu hagi esitada?“
„Te teate mu tundeid selles osas.“
Ma olin talle piisavalt maksnud, et ta mulle ütleks. Ainus päev, mil laimuprotsessi algataja on õnnelik, on hagi esitamise päev, oli ta lausunud, varieerides vilunult oma häält. Pärast seda tulevad iga päev vandetunnistused, küsitlused ja pahatahtlikud vihjed: kõik, mida ma olin esmajoones püüdnud vältida. Pealegi veel rohkem avalikkuse tähelepanu, mille kohta ma olin miljon korda kinnitanud, et olen sellest tüdinud.
Aga oli ka fakt: tõde oli kaitse.
„Te peate leidma võimaluse see välistada,“ ütles ta. „Kas te pole mõelnud oma Facebooki konto sulgemisele?
Vaatasin aknast välja ja imesin lõikehaava käel, tundes keelel oma vere maitset.
Ma tegin alati niisuguseid asju – põrkasin millegi otsa, kriimustasin end teravate servade vastu. Kohmakas kobakäpp, nimetas mind Daniel, sest minu puhul ei teinud küll küllale liiga.
John seisis redelil, käed maja vihmaveerennis. Vihma sadas kõvasti ja ta paistis olevat läbimärg. Vesi voolas üle renniserva ja mööda majaseina. Kuskil pidi olema ummistus. Mis muu oleks teda paduvihmaga toast välja toonud?
„Siis ta võidab,“ ütlesin ma.
„Siin ei ole võitjaid ega kaotajaid.“
„Teil on kerge öelda.“
Ta laksutas laitvalt keelt nagu alati, kui ma püüdsin ta kannatust proovile panna. See heli pani mind tundma end mitte kellenagi, nagu oleksid mu tunded massihüsteeria produkt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.