Olin valinud lihtsa tee: mööda Parkside’i kuni Martin Drive’ini, mis viib mu lõpuks Sulemeeste sallu.
Vähemalt lootsin ma seda.
Need sõnad – Sulemeeste salu – torkasid mulle silma, kui esimest korda arvutiekraanil ümbruskonda uurisin, ja ma teadsin kohe, et teen siin ühe esimestest puhkepeatustest. Ma ei olnud kohanimele veel seletust leidnud, kuid ma kujutlesin, et paik on rahulik ja valgusküllane. Aga võib-olla on seal pingid pühendustega Cincinnati sulemeestele, kes kirjutasid Ohio jõest, seitsmest künkast ja linna ajaloost. Kui tuleb jälle suvi, on see võib-olla õige koht, kus istuda ja mõelda. Samas on võimalik, et nimi kaardil pakub rohkem huvi kui paik ise.
Liiga paljude asjadega minu elus oli olnud nii.
Pargil ei olnud konkreetset sissepääsu, äkki nägin suuri laialehelisi puid ja asukohta tähistavat tahvlit kivist postamendil, mille otsas istus vett sülgav gooti stiilis elukas. Peatusin hetkeks, et teha soojendusharjutusi ja peletada sisikonda pugenud hirmu. Võtsin ketta, mis rippus mul rihmaga kaelas. See oli niihästi asukohamääraja kui häirenupp, mida samuti kogu aeg kaasas kandsin nagu sammulugejat randmel. See edastas signaali mulle koju ja turvafirmale kohas, mille nime polnud öeldud. Püüdes närve rahustada, läksin üle käsklustele, mida olime Sandyga koos treeninguil õppinud. Seisa, urise, ründa.
Keegi ei tea, et sa siin oled, ütlesin endale, laskudes stardipositsiooni, käed külmal maapinnal. Ära otsi enam ettekäändeid. Ole valmis liikuma: kolm… kaks… üks…
Läks!
Ma ei leidnudki sel päeval Sulemeeste salu, ainult rohkem künkaid, kui olin kujutlenud, ja oma sportlike võimete piirid. Viie miili pärast aeglustasin tempot, kui jõudsin oma uue kodutänava algusse.
Me tulime Cincinnatisse sellepärast, et see oli esimene koht, kust David sai tööpakkumise. Mina käisin peale, et me koliksime mujale pärast seda, kui Heather Stanhope avastas meie Tacoma aadressi ja hakkas meid regulaarselt külastama.
Kes teab, kui palju kordi ta oli seal varem käinud, enne kui meie ta avastasime? Oli istunud autos ja vaadanud, kuidas ma prügi välja viin, või jälginud Danieli muru niitmas? Või tulnud kuni majaukseni, seisnud seal, ilma et oleks koputanud, ja sorinud meie postkastis. Missugust tema vajadust rahuldas mu maja välisvaade? Miks ta saatis pidevalt minu nimele rämpsposti? Kas sellepärast, et see oli midagi, mida ma võib-olla puudutasin? Kas ta oli kulutanud nii palju tunde küürutades ja märkamatuks jääda püüdes, kuna kogus julgust minuga silmitsi seismiseks? Ja kui, siis mispärast? Või lootis ta, et ainuüksi ta kohalolek tungib mu teadvusse? Ning miks hakkas ta lõpuks endast jälgi maha jätma – asju, mida ta nimetas kingitusteks, kuid mis kinkisid ainult hirmu?
Pole võimalik seda teada saada ilma temalt küsimata.
Ma väristasin end ja tõrjusin selle mõtte.
Heather Stanhope ei keera mu elu kihva.
See lause muutus igapäevaseks kinnituseks, mida ma kordasin sama sageli, nagu mu mees käsi pesi. See jättis mulle sama karge tunde kui tema nahk talvel.
Kuulsin selja taga samme. Pikk jooksuriideis mees. Kiirpilguga ei näinud ma temast rohkem. Mu telliskivipunane majauks oli viie, nelja, kolme, kahe, ühe sissesõidutee kaugusel. Kui seisatasin, vaatas Sandy mulle märguannet oodates otsa, valmis kurjalt lõrisema. Seisin suurte mustaks ja roheliseks värvitud prügi- ja taaskasutuskonteinerite kõrval, mida vahetati kord nädalas päeval, mille pidin endale veel selgeks tegema. Mees mu selja taga pööras oma maja eesrõdule. Tema maja oli minu omaga sarnane – sajandivahetusel eelistatud suuruses, mõne moodsa lisandusega garaaži kohal ja maja taga. Sel oli helesinine vooder, mustaks värvitud aknapiirded ning läikivmust eesuks.
Mees lehvitas mulle kergelt. „Te olete vist üks Prentice’i perekonnast?“ küsis ta. „Arvatavasti Julie?“
Mu õlad tõmbusid pingule. Urise, mõtlesin ma, hakates kätt painutama, et anda Sandyle märku mehe kõri kallale sööstmiseks.
„Teist kirjutati viimases naabruskonna uudiskirjas,“ seletas mees, nagu taipaks mu nõutust. „Ega ma ei jälita teid.“
Sundisin end naerma ja püüdsin mitte võpatada, kuuldes sõna „jälitama“. „Muidugi mitte.“
Me tulime kumbki oma majatrepilt alla ja kohtusime keset tänavat. Andsin Sandyle märku jääda sinna, kus ta on. Jooksmisest hoolimata olin liiga närvis. Kõige vähem oli mul vaja tõmmata endale esimesel päeval tähelepanu sellega, et mu koer ründab võhivõõrast inimest.
„Ma olen John Dunbar,“ sõnas mees meeldiva häälega, veidi sõnu venitades. Ma ei osanud veel öelda, kas see oli kohalik aktsent või midagi talle iseloomulikku. Ta hakkas kätt sirutama, kuid peatus. „Pärast nelja miili pikkust jooksu oleks käepigistus üsna higine.“
„Mina jooksin viis,“ vastasin mõningase uhkusega. Kaks aastat varem, kui mul oli veel kaksikute kandmise ajal tekkinud ülekaalu, ei suutnud ma joosta isegi ümber kvartali. „Vähemalt ma arvan, et seda oli viis miili. Pargis on nii palju käänakuid ja kurve, et on raske öelda. Aga ma võin teie käe võtta.“
Tema käepigistus oli soe ja kindel ning ma püüdsin selle tugevusele sama tugevalt vastata. Silmitsesin ta nägu. Pruunid silmad, hallinevad heledad juuksed – niivõrd, kui ma neid jooksumütsi alt nägin –, seda tüüpi nahk, mis põleb ära, kui liiga kaua päikest saab. Karmid näojooned.
„Mulle meeldib, kui naistel on tugev käepigistus,“ ütles ta.
„Mulle ka.“
„Haa. Hästi. Jälle on meil midagi ühist.“
„Kas meil on midagi ühist?“
„Loomulikult jooksmine.“
„Jah, muidugi.“ Kohmetusin ja vaatasin tänavasillutisele. Me kandsime Asicsi firma sama jooksukingamudeli meeste- ja naisteversiooni. „Vaadake,“ ütlesin, painutades varbaid, nii et kingad liikusid üles-alla. „Me oleme sarnased.“
„Kummaline.“
„Ma ütleksin ka. Need on mu mehe jooksukingad.“
„Veider.“
„Kas arvate, et ma teen nalja?“
Ta kibrutas otsmikku. „Ma…“
„Tegin küll. See oli nali.“
„Siis me ei ole täiesti sünkroonis.“
„Küllap vist.“
Krägisev jalgratas pööras nurga tagant meie tänavasse. Teismeline nooruk pingutas ülesmäge sõita, raske kott õlal. Ta jõudis kohale ja viskas ühe ajalehe esimese maja juurde.
Pöördusin oma sissesõidutee poole. „Seis, Sandy,“ ütlesin oma parima käsklushäälega.
„Kas ma hoiatan teda?“
„Tal ei ole midagi karta. Aga ajalehepoiss, ma ei ole neid aastaid näinud. Kas inimesed loevad veel lehti?“
„Loevad küll. Kuidas me muidu teaksime, millise puu otsa kellegi kass on roninud?“
„Kohalik leht?“
„Kohalik,“ kinnitas ta.
Rattakrigin lähenes. Kuulsin lehte vastu üle-eelmist maja mütsatamas.
Vaatasime, kuidas poiss pedaale sõtkudes lähenes. Ta oli pikk ja kõhn ning niisuguste õlgkollaste juustega, nagu on harilikult vaid väikestel lastel.
Poiss pidurdas ja peatus mõne tolli kaugusel Johnist, kes ei pilgutanud silmagi.
„Tere. Arvasin, et saan su seekord kätte.“
John silitas ta pead.
„Julie, see on mu poeg Chris. Chris, see on üks meie uusi naabreid, proua Prentice.“
„Hei.“
„Andestage talle. Nii