küll ei kasva. Just nagu takistaks selle kordamine ta luid kasvamast.
Ta paneb mulle käed vöö ümber ja vajutab pehme põse abaluude vahele. Pannkookide küpsetamine on mul harilikult pühapäevane ettevõtmine. Aga nüüd on kõik pahupidi pööratud. Pühapäev on saabunud esmaspäeval. Kuni siirupini, mis mikrolaineahjus soojendamist ootab, ja küpsevate pannkookide lõhnani.
„Muidugi ma teen, tibuke.“
Valan keerulise kujundi särisevale pannile. Seda on tulnud aastaid harjutada, kuid nüüd suudan ma vormida pannkoogitainast üsna äratuntavaid loomakujusid.
„Aga sina, Hanna?“ küsin. „Kas kena keksiv jänku meeldiks sulle?“
„Huu,“ vastab mu naine, hõõrudes oma lamedat kõhtu nagu siis, kui ta oli rase. „Ma ei saa süüa.“
„Kes teab, millal meil on võimalik lõunat süüa?“
Mõtlen sellele, kui närviliseks läheb Hanna, kui ta ei söö. Sõjakaks. Täna vajame teda just vastupidisena.
Mina vajan teda teistsugusena.
„Kaksteist kolmkümmend,“ ütleb Chris.
Ta istub klaasist köögilaua taga ja loeb ajalehte, mida ta enne laiali vedas.
Enne.
Pärast.
Meie elu on nagu pooleks lõigatud. Mööda Dunbari perekonna süüpiiri.
„Mida see tähendab?“
„Kell kaksteist kolmkümmend tehakse lõunavaheaeg.“
Ma vaatan poega. Ta sai äsja kuusteist ja ta juuksed on sama blondid kui pisikesena. Istudes seal elu esimeses ülikonnas, meenutab ta mulle mind ennast, kui ma käisin pärast kolledžit töövestlustel. Kui ka mina panen ülikonna selga, ütleb keegi, nagu öeldakse alati, et me oleme väga sarnased. Kui kerge on meid eemalt ära vahetada.
Lähedalt torkavad silma erinevused. Arm tema vasakul põsel. Meie kaaluvahe. Chris on alati olnud sihvakas. Aga mõnel viimasel kuul on ta kaotanud tugevuse, mille kogus möödunud suve pesapallitreeninguist. Riieteta sarnaneb ta kõhetutele kujudele koomiksites, mis mu isal on lapsepõlvest alles hoitud. Neile kujudele, kellele liiva näkku loobiti.
Taevas teab, mis juhtub, kui me tema järele ei vaata.
„Järelikult peaksime kõik kindlasti sööma,“ ütlen nii muretult, nagu suudan.
Chris kehitab õlgu. Hanna vaatab teda samasuguse armastuse ja kartuse seguga nagu viimased kaks kuud. Just nagu võiks Chris teha midagi ootamatut. Ka Hanna on pidulikult riides, heleblondid juuksed näo eest kõrvale tõmmatud. Tal on seljas sirge varrukateta must kleit ja bleiser, mida ta harilikult kohtus kannab. See on ilmselt kohane, arvestades, kuhu me terveks päevaks läheme.
„Passi peale, isa. See läheb kõrbema,“ ütleb Becky üle mu õla piiludes. Tema heledad juuksed on nagu sasipundar. Kas see on juba päevade kaupa nõnda olnud ja me ei ole märganud?
Pöördun panni poole ja pööran Becky kaelkirjaku õigel hetkel ümber.
Selle kael murdub keskelt pooleks.
Püüan suhtuda sellesse mitte kui endesse.
Lähedased naabrid on head naabrid
JULIE
Üksteist kuud tagasi
1. november oli vihmane sügispäev. Kui ma ärkasin, oli alles pime ja tundus, et me ei näe enam iialgi päikest. Maja lehkas rõskusest ja ma märkisin üles, et pean sellest Danieliga rääkima.
Kuu aega pärast sissekolimist olin oma päevakavaga harjunud. Kui pead ise terve oma päeva sisustama, on kindel päevakava väga tähtis.
Kõik argipäevad kulgesid umbes nõnda: jooks koos Sandyga kell kuus, teha hommikusöök poole kaheksaks, sõdida kaksikutega, et nad kella kaheksaks oma lasteaiariided selga paneksid; rääkida Danieliga poole üheksaks läbi, kes mida kriidiga sahvriuksele kirjutatud päevaplaani järgi teeb. Veerand kümneks olin duši all käinud ja istusin kirjutuslaua taga, mis seisis päikesepoolsete akende vastas ülakorruse avaral trepimademel, mida ma nimetasin oma kirjutustoaks. Siis vaatasin väikest kalendrit, mille olin sisse seadnud ja mis ütles mulle, kui suur oli mu päevas kirjutatud sõnade arv koos lõppeesmärgiga 100 000. Ülaserva oli märgitud juba kirjutatud sõnade arv. See summa ei kasvanud nii ruttu, kui oleks pidanud; tähtajani oli jäänud üksteist kuud ja mul oli vaid 7500 sõna, 833 sõna vähem, kui olin oktoobri lõpuks kavatsenud kirja panna. Ma pidin järele jõudma ja ma arvestasin, et päevakava aitab mul seda teha.
Põhjustel, mis pole mulle praegugi täiesti selged, võtsin oma päevaplaani otsuse mitte kunagi enam vestelda vastasmajas elava naabri Johniga pärast seda esimest hommikut, ükskõik kui tihti meie teed ristusid – ja need ristusid sageli. Võib-olla mõjus Danieli märkus flirtimise koha, aga ma tervitasin teda vaid kerge peanoogutusega, kui me oma igapäevastel tervisejooksudel teineteisest möödusime. Ka tema ei üritanud juttu alustada ja mõne nädala pärast hakkas mulle tunduma, et ta väldib mind hoolega. Pargis ringe tehes kohtusin temaga, kui ta jooksis vastassuunas. Me tervitasime teineteist, nagu kõik jooksjad teevad, aga kumbki meist ei vahetanud suunda. Mina oleksin võinud teha esimese liigutuse, aga ei teinud seda miskipärast kunagi.
Varem oli jooksmine olnud mulle seltskondlik tegevus. Tacomas jooksin koos sõbranna Leah’ga, meie samm sobis kokku ja meie eesmärk – kaotada rasedusest alles jäänud neli-viis kilo – niisamuti. Me rääkisime lastest ja naabruskonna keelepeksust ning kui ma puistasin südant kõige halvema kohta, mis juhtus pärast Raamatu ilmumist, kuulas ta mind lõputu kannatlikkusega. Olla kogu aeg oma mõtetega üksi oli uus, kuigi mitte ebameeldiv. Pärast üht või kaht miili algas mu peas ühtlane pulseerimine, mis harilikult blokeeris kõik muu, ja see oli üldiselt hea.
Kell hakkas lähenema üheteistkümnele ja ma olin kirjutanud 789 sõna, mis tegi mulle heameelt, kuigi sõrmed olid klahvidele löömisest tuimaks jäänud. Me ei olnud veel otsustanud, kuidas maja kütma hakata – see oli tublisti üle saja aasta vana ja selle Victoria-aegsed ehitajad lõdisesid või higistasid kindlasti lakkamatult, olenevalt aastaajast. Eelmiste omanike renoveerimistööd olid toonud nähtavale hinnalised Rookwoodi keraamilised kivid kamina ümber, kuid algsete valurauast radiaatorite asendamiseni ei olnud jõutud. Radiaatorite ohked ja kriginad panid sageli mu südame valjemini taguma. Ma olin kuulnud, et radiaatoreid tuleb tühjaks lasta, et need tõhusalt töötaksid, aga see tundus nii kõheda ettevõtmisena, et ma polnud seda põhjalikumalt uurinud. Selle asemel istusin oma suure hõberandiga arvutiekraani ees, tekk põlvedel, ja hõõrusin aeg-ajalt käsi vastamisi. Vaatasin ekraani paremas ülanurgas olevat taimerit. Viie minuti pärast lõpeb keeld, mille ma internetile seadsin, ja ma saan seal veerand tundi surfata.
Ainult veerand tundi.
Seda lubasin ma endale iga kahe tunni tagant, kas otsinguiks või selleks, et end Facebooki nime kandvasse kuristikku kukutada.
Kui kõlas signaal, läksingi just sinna, vaadates tol päeval esimest korda oma isiklikke ja fännikülgi. Olin endale seadnud veel ühe piirangu: enda kohta sain teavet vaadata kaks korda päevas, ainult kaks korda. See kõlab mustaga valgele kirja pandult nagu nartsissism, kuid edevus oli ammu asendunud sunniga. Internet on maailma suurim kokteilipidu, kus anonüümsus asendab keelepeksu alkeemias alkoholi, ja kes ei peatuks kuulatama, kui keegi nimetab ta nime? Ainult mõni minust palju tugevam inimene.
Saatsin kiiresti sünnipäevõnnitlused kaheksale „sõbrale“, kelle sünnipäev tol päeval oli. (Miks tunnevad inimesed rõõmu, kui mõni tundmatu soovib neile palju õnne sünnipäevaks, sest neile meenutati seda arvutis? Veel üks vastuseta küsimus elus.) Siis vaatasin, kas olen saanud uusi postitusi.
Taevake, ma lõpetasin äsja „Mõrvamängu“ lugemise ega suuda uskuda, et ma lõppu ette ei näinud. Te jääte alati mu lemmikkirjanikuks!
See teavitus meeldis mulle ja ma kirjutasin sellele alla „Tänan“,