viis korda päevas meelde: see rikub ju mu meeleolu – saad sa ometi aru? Niikuinii on mu tervis käest ära?”
“Mina mõtlesin, härra, et… noh, mõtlesin, et miks ei võiks siis ka kolida?” ütles Zahhar häälel, mis tunnistas seesmist ärevust.
“Miks ei võiks kolida! Sul käib see niisama lihtsalt!” ütles Oblomov, pöördudes koos tugitooliga Zahhari poole. “Oled sa ka tõsiselt sellesse süvenenud, mis tähendab kolimine, mis? Vist ei ole?”
“Muidugi mitte,” vastas Zahhar leplikult, ta oli valmis igas asjas härrale järele andma, et ainult pääseda pateetilistest stseenidest, mis olid tema meelest hirmsamad kui ükski teine asi.
“Kui sa pole süvenenud, siis kuula ja katsu aru saada, kas võib kolida või mitte. Mis tähendab kolimine? See tähendab, et härra mingu terveks päevaks kodunt välja, pangu juba hommikust peale end vastavalt riidesse ja mingu…”
“Noh, võiks ju ka minna,” tähendas Zahhar. “Mis see siis ära ei ole, kord ka päevaks otsaks kodunt välja minna? Kodus kükitamine rikub ju tervist? Näete, kui haige nägu teil peas on! Enne olite kui purikas, aga nüüd istute siin nagu jumal teab mis asi! Jalutaksite väheke uulitsal, vaataksite rahvast või midagi muud…”
“Jäta oma lollused, kuula parem!” ütles Oblomov. “Uulitsal jalutada!”
“Jaa, tõepoolest,” jätkas Zahhar suure õhinaga. “Räägitakse, et siia toodud üks ennenägemata imeloom: läheksite kas või seda vaatama! Või läheksite tiaatrisse või maskipidule, ja meie vahepääl koliksime ilma teieta.”
“Ära lobise tühja! Küll sa hoolitsed hästi oma isanda meelerahu eest! Sinu arvates võin ma vabalt päev läbi ringi hulkuda – sinul pole sellest midagi, et ma pean teab kus või teab kuidas lõunat sööma ja et ma pärast sööki ei saa pikutada?.. Ah, nemad kolivad ilma minuta! Kui ise jaol ei ole, siis jõuavad ainult killud pärale. Küll ma juba tean, mis kolimine tähendab,” rääkis Oblomov järjest kasvava kindlusega. “See tähendab kolistamist ja lõhkumist; kõik asjad loobitakse põrandale hunnikusse: seal on läbisegi kohver, sohva seljatugi, pildid, piibud, raamatud ja mingisugused purgid, mida muidu üldse pole näha olnud, aga nüüd ilmuvad pagan teab kust välja! Ja sina vaata kõige järele, et midagi ära ei kaoks või katki ei läheks… pool on alles siin, teine pool koormas või juba uues korteris: tahad suitsetada, võtad piibu, aga tubakas on juba oma teed läinud… Tahad istuda, aga pole niisugust paika; ja ükskõik, mida sa ka puudutad, ikka määrid end ära: kõik on tolmune; pesta ka ei saa, pead samasuguste kätega välja minema, nagu nad sinul on…”
“Minu käed on puhtad!” tähendas Zahhar ja näitas kahte kätt, mis olid rohkem jalataldade moodi.
“Ära parem näitagi neid!” ütles Ilja Iljitš pead ära pöörates. “Tahad juua, võtad karahvini, aga klaasi ei ole…” jätkas ta endist juttu.
“Võib juua ka karavinist,” tähendas Zahhar puhtsüdamlikult.
“Jah, teil käib kõik nõnda: põrand võib ka kasimata olla, tolm pühkimata jääda, vaibad võib ka kloppimata jätta! Uues korteris aga,” jätkas Oblomov, ise kaasakistuna elavalt silme ette kerkinud kolimispildist, “ei saa kolm päeva otsa ega aru kätte; ükski asi pole omal kohal: pildid on seina ääres maas, kalossid voodis, saapad pumati ja teega ühes pambus. Hakkad vaatama, siis näed, et tugitoolil on jalg ära murtud, pildiklaas katki tehtud, sohva ära määritud. Küsi, mis tahad, – ei ole, keegi ei tea, kus on, kas kadunud või vanasse korterisse unustatud: jookse muudkui sinna…”
“Mõnikord tuleb kümme korda edas-tagasi joosta,” ütles Zahhar vahele.
“Näed nüüd!” jätkas Oblomov. “Ja kui hommikul uues korteris ärkad, läheb meel kurvaks! Ei ole vett, ei ole süsi, talvel saad külma kannatada, toad on jahedad ja puid ei ole; mine otsima, laenama…”
“Ja kes teab, misukesed naabrid jumal annab,” tähendas Zahhar jälle, “mõne käest ei saa kruusi vettki, puusületäiest ei maksa rääkidagi.”
“See’p see on!” ütles Ilja Iljitš. “Kolimine lõpeb, ütleme, õhtuks, ja sina arvad, et nüüd on mure kaelast ära, aga ei: paar nädalat pead veel jändama. Arvad, et nüüd peaks juba kõik paigal olema, aga ikka on midagi veel: kardinad ette riputamata, pildid seinale panemata, – hinge sööb seest, eluisu võtab ära… Ja kulud, need kulud…”
“Mineval korral, kaheksa aasta eest, läks kakssada rubla, mul on täpselt meeles,” kinnitas Zahhar.
“Noh, näed nüüd, on see nali?” ütles Ilja Iljitš. “Ja kui kole on algul uues korteris elada! Niipeagi ei harju temaga ära! Ma ei saa neli-viis ööd silmagi kinni; igatsus hakkab vaevama, kui ma üles tõusen ja näen, et selle treiali sildi asemel meie vastas on midagi muud, ja meel läheb kurvaks, kui ei näe enne lõunat seda pöetud peaga vanaeite sealt aknast välja vaatamas… Näed nüüd ise, mida sa oma isandaga teha tahtsid, näed?” küsis Ilja Iljitš etteheitvalt.
“Näen,” sosistas Zahhar alandlikult.
“Miks sa siis soovitasid mul kolida? Kust võtab inimene jõudu seda kõike taluda?”
“Ma arvasin, et ega teised meist halvemad põle, ja nemad ometi kolivad, miks siis meie ei või…” ütles Zahhar.
“Mis? Mis?” küsis Ilja Iljitš üllatunult ja tõusis püsti. “Mida sa ütlesid?”
Zahhar sattus korrapealt segadusse, sest ta ei teadnud, millega ta oli härrale selleks pateetiliseks hüüatuseks ja püstikargamiseks põhjust andnud. Ta vaikis.
“Teised pole halvemad?” kordas Ilja Iljitš kohkunud ilmel. “Näe, mis jutuga sa lõpuks välja tuled! Nüüd ma siis tean, et mina olen sinu silmis niisama hea kui iga teine!”
Ta kummardas pilkavalt Zahhari ees ja tegi äärmiselt haavunud näo.
“Armas aeg, Ilja Iljitš, milles olen ma teid kellegi teisega kõrvutand…”
“Kao mu silma alt!” ütles Oblomov majesteetlikult ukse poole viibates. “Ma ei taha sind enam näha! Ah nii! Teised! Väga ilus!”
Sügavalt ohates läks Zahhar oma tuppa.
“On vast elu, mõtle ometi!” pomises ta ahjuasemele kobides.
“Jumal küll!” oigas Oblomov. “Ma tahtsin tänase hommikupoole asjalikku tööd teha, aga nüüd on tuju terveks päevaks rikutud! Ja kes rikkus? Omaenda teener, ustav, põhjani tuntud inimene, ja mis ta ütles! Kuidas võis ta seda öelda?”
Tükil ajal ei suutnud Oblomov rahuneda; ta heitis pikali ja tõusis jälle üles, käis mööda tuba ja heitis uuesti pikali. Selles, et Zahhar kiskus ta alla, “teistega” ühele pulgale, nägi ta nende õiguste rikkumist, mille järgi härra oma teenri silmis pidi olema võrreldamatult parem kui ükski teine.
Ta süvenes sellesse võrdlusse ja püüdis selgusele jõuda, kes on need “teised” ja kes on tema ise, mis määral oleks selline kõrvutamine üldse võimalik ja õigustatud ning kui rängalt Zahhar teda sellega haavas; lõpuks: kas tegi Zahhar seda teadlikult, kas see on tema tõeline arvamus, et Ilja Iljitš on samasugune nagu iga “teine”, või lipsasid need sõnad tal kogemata suust, ilma et ta pea kaasa oleks mõelnud. See kõik riivas Oblomovi enesearmastust ja ta otsustas Zahharile selgeks teha, missugune vahe on tema ja nende vahel, keda Zahhar tähistab sõnaga “teised”, et ta tunneks, kui alatu on selline suhtumine tema poolt.
“Zahhar!” hüüdis ta pühalikult venitades.
Seda kutset kuuldes ei hüpanud Zahhar enam põntsti ahju pealt maha nagu harilikult ega urisenud endamisi, vaid ronis pikkamisi alla ja läks, kuna ta käed ja küljed kõige ettejuhtuva vastu puutusid; läks tasa, vastu tahtmist nagu koer, kes peremehe häält kuuldes aimab, et tema koeratemp on avalikuks tulnud ja et nüüd kutsutakse teda karistust vastu võtma.
Zahhar lükkas ukse paokile, kuid ei julgenud sisse astuda.
“Tule sisse!” ütles Ilja Iljitš.
Ehk