keskkoolilõpetajat, kellest enamus
kavatses õpinguid gümnaasiumis jätkata, ootas kavandatud 25-es gümnaasiumis vaid 1 000 kohta. Kõige teravam olukord valitses Tallinnas ja Tartus, kus teise astme kutsekoolide võrk oli alles välja arendamata.266
Nooruk koolireformi haardes
Mai lõpus 1937 arutas linnavolikogu Tallinna gümnaasiumide võrgu ümberkorraldamist. Avalike keskkoolide 1922. aasta seaduse alusel töötavad keskkoolid pidid lõpetama oma tegevuse 1. augustil 1938. Neid pidid hakkama asendama 1934. aasta seaduse põhjal tegutsevad gümnaasiumid ja 1. septembrist 1938 uksed avavad kõrgema astme kutsekoolid. Võrrelnud haridusministeeriumi koolivõrgukava ja soove, mida saadi kevadel lastevanemailt, leidis linnavalitsus, et need kattuvad omavahel. Seetõttu tehti volikogule ettepanek avada 1937. aasta sügisel Tallinnas üheksa gümnaasiumi ja kõrgema astme kutsekooli, s.h. kaks kooli Reaalis – Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasium (10.–12. õ.-a.) ning kõrgema astme kutsekoolina Tallinna Linna Poeglaste Majanduskolledž (10.–11. õ.-a.), mille ülalpidamiskulud katnuks
linn.267
Pealinna koolivõrgu kava kohta sõna võtnud N. Kann laitis maha jõukamate perede lastele mõeldud kolledžitüüpi koolide moodustamise. Ta väljendas rahulolematust ministeeriumi kavaga nimetada kõik kõrgema astme kutsekoolid kolledžiteks ning soovitas kommerts-, majandus- ja teised kõrgema astme kutse- ning kutselaadilised õppeasutused nimetada lihtsalt koolideks.
N. Kann puudutas artiklis ka Reaalkooli: „Mis puutub kõrgema astme kutsekoolidesse, siis on Tallinna koolivõrgus uudiseks vaid see, et Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi (endise reaalkooli, nüüd õigemini ülemreaalkooli) humanitaarharu muudetakse majandus-kolledžiks, milles tahetakse ette valmistada omavalitsuste ja raudtee, posti ning telefoni ekspluatatsiooni meesametnikke. Kui reaalharu oleks muudetud kutselaadilisteks gümnaasiumi-haruks, siis selle vastu ei oleks saanud vaielda…küll aga tuleb tungivalt soovitada, et gümnaasiumi põhiharuks jääks humanitaargümnaasiumi haru, milles õpetatakse ladina keelt.” 268 Nii pääsenuks kooli lõpetanud ülikooli, ent ka kodumaa ja välismaa tehnikakõrgkoolidesse.
Mõned päevad hiljem teatas haridusministeerium, et riigi koolivõrk määratakse lõplikult kindlaks pärast sisseastumiseksamite lõppemist. Sisseastujate hulga põhjal tõdeti taas, et nii Tallinnas kui ka mujal linnades olid eriti soositud just progümnaasiumid. Seevastu reaalkoolidesse pürgijaid oli väga palju üksnes Tartus, mujal mitte. Tallinnas täheldati suuremat huvi just kutsehariduse vastu.269
Lõppkokkuvõttes olid ellu jäänud nii viieklassiline keskkool, mida oli vaja pedagoogilistel kaalutlustel, kui ka kolmeklassiline keskkool, mida oli nõudnud rahvas ning tööle hakkas kaks rööpset süsteemi – 6+3+3 ning 4+5+3.
Koolitüüpide taasuuendamine Reaalis
6. juunil 1937. aastal avaldati ümberkorraldatud koolivõrgu kohta riigivanema otsus, mille alusel Linna I Poeglaste Keskkooli asemel moodustati 1. augustist 1937 Tallinna II Progümnaasium, kus jäid tööle kõik viis klassi (5.–9. õ.-a.) ning Tallinna II Reaalkool kolme klassiga (7.–9. õ.-a.).270
Riigivanema 13. juuni 1937. aasta otsusega avati 1. augustist 1937 n.n. uued kolmeklassilised (10.–12. õ.-a.) gümnaasiumid, kus aastail 1937–39 tuli järjest avada I, II ja III klass, igal aastal üks. Eluõiguse sai uus gümnaasiumitüüp – Tallinna II Gümnaasium – ka Reaalis.271
Ülaltoodud otsustega muudeti mitte üksnes koolide endisi nimesid, vaid juurutati ka numbrisüsteem (teistes linnades samuti). Tallinnas sai Gustav Adolfi Gümnaasium ette number ühe, Reaali koolid (v.a. Majanduslik Erikool) number kahe j.n.e. Viide Reaali koolidele on täiesti asjakohane, kuna koolireformi lõpptulemusena töötas vanas koolimajas neli kooli – neljaklassilisel algkoolil põhinev II Progümnaasium ja II Gümnaasium ning kuueklassilise algkooli järjena tegutsevad II Reaalkool ja Majanduslik Erikool. Kõiki neid juhtis üks direktor, kamandas ühine inspektor ja nad kandsid ka suhteliselt ühesugust koolimütsi. Tõsi spordivõistlustel tuli nüüd igal koolil hakata võistlema omaette, mistõttu poistele säärane jõudude killustamine ei meeldinud sugugi. Lohutuseks jäi vaid tõik, et sama vea all kannatasid ka teised koolid.
Uuest süsteemist arusaamine käis esialgu ülejõu paljudele, s.h. „Päevalehe” sulemehele (tõenäolisel vilistlane /1925/ E. Jalak), kes kurtis, et muudatused pole mööda käinud ka Reaalkoolist: „kelle kuldmustades mütsides õpilased andsid vabariigile esimesed sõdurid. Aga seda reaalkooli ju enam ei olegi. On küll veel jäänud ta värvides koolimüts, vana armas koolimaja ja langenud õppurite ausammaski selle ees – kuid reaalkooli nimeliselt ennast enam pole… See kool on nüüd ristitud „Linna 2. gümnaasiumiks”, mis omakorda koosneb neljast (need polnud tegelikult II Gümnaasiumi osad – M. K.) koolist: viieklassiline progümnaasium, 2. gümnaasiumi esimene klass, poeglaste gümnaasiumi lõpuklass, kõrgema majanduskooli esimene klass… Nii et kui sul seal käib poeg, ei tea sa ise, mis koolis ta käib.”
Ometi võttis härra ajakirjanik värsket koolipoissi vaadates siiski imestada: „et kuidas see kõik siin maailmas läheb nii vääramatult ja hüvasti: paari aasta eest alles hoidsin teda põlvel, täna juba sammub kui mees muistegi – reaalkooli müts uljalt peas!”
Kirjutaja oli koolide n.-ö. ümberristimise pärast parasjagu pahane: „Ja nii on tänavu pealinna iga keskkooli ja gümnaasiumiga…Vanad traditsiooniderikkad nimed on asendatud ei-midagi-ütlevate numbrite ja kõiksugu keeruliste kombinatsioonidega: reaalkool pole enam reaalkool ja gümnaasium pole enam gümnaasium. Tuhanded endised, juba ellu astunud koolide abituriendid päris punastavad pahameelest, et nende armsalt teaduslättelt on, asja eest ja teist taga võetud vana, põlvede traditsioonidega seotud nimi ja selle asemel antud – number ja „tiitel”, mida seni on kandnud üks tütarlaste kool…”
Milleks see hea on, see igavene ümberristimine? Meil on palju kõneldud traditsioonide vajadusest. Paljudel meie hulgast ongi „oma koolidega” seotud traditsioone ja sooje mälestusi – meid ei tohiks nii ümbernummereerivalt käidelda. Kust on see nummerdamine pärit. Ei kustki mujalt, kui vanast „Rasseiast” (Venemaa – M. K.) ja küllap mõni selle praeguse ristimise algataja on ka nühkinud mõne „dvenaatsataja gimnaasia” pinke.”272
Haridusminister A. Jaakson ütles uut koolivõrku tutvustades, et kool on rahva jaoks, mitte vastupidi ning arenev rahvas peab aeg-ajalt, vastavalt oma majanduslikule jõukusele, kultuuritasemele ning orientatsioonile, muutma koolikorraldust, -võrku ja -kava. Esialgu on tegu raamkavaga, kuhu sügisel võib tulla väiksemaid muutusi. Ta rõhutas, et peale sundusliku algkooli on kõik teised koolid inimese vaba tahte avaldus. Siiski jääb sellest väheseks, valiku alusel tuleb kindlaks teha need, kes on suutelised edasi õppima.273 Esialgu tegutsenuks 50 progümnaasiumit ja 39 reaalkooli, kuid lõplik võrgukava nägi ette jätta tööle 40 progümnaasiumi ja 38 reaalkooli.274
Parandatud tüüpõppekavad
Juulis 1937 ilmus algkooli, keskkooli ja gümnaasiumi õppekava määrus, mis pidi jõustuma 1. augustist 1937 ja andis uuele koolistruktuurile selge sisu (tabel 11).
Esmakordselt leidus ametlikes õppekavades viide ka klassijuhatajatunni kohta. Nimelt ütles määrus, et peale tabelis äratoodud tundide on iga klassikomplekti jaoks ette nähtud ka üks tasustatav klassijuhatajatund, mida tuli „kasutada õpilaste kavakindlaks kasvatuslikuks juhtimiseks.” Tunnil pidi olema kindel koht nädala tunniplaanis, võimalikult üheaegselt kõigis klassides päeva esimese või viimase tunnina, mille sisustamiseks tuli õppenõukogul koostada erikava.
Koorilaulu võis õpetada üks-kaks tundi nädalas vajaduse ja töökava kohaselt klassi laulutundide arvelt.
Keskkooli tüüpõppekava275 Tabel 11
| Nädalatunnid | ||||
| Koolitüübid | Reaalkool | |||
| KlassidÕppeained | I klass7. õ.-a. | II klass8. õ.-a. | III klass9. õ.-a. | Kokku |
| Eesti keel | 4 | 4 | 4 | 12 |
| I võõrkeel | 5 | 5 | 5 | 15 |
| II võõrkeel | – | – | – | – |
| Ajalugu ja
|